Kui ma olin seitsmeaastane, võisin uhkustada selle üle, et suutsin lugeda teksti kahes kirjastiilis – tavalises ladina kirjas ja gooti kirjas. Justnimelt selles gooti kirjas olid vanemad koguduse lauluraamatud, need, millest lauldi Võru koguduses sel ajal, kui mina lugema ja kirjutama õppisin. Algul keerulisena näivad pookstavid said mõne aja pärast omaseks, nii et võisin neid vabalt lugeda ja laulda.
Aga sellest olulisem oli asjaolu, et õppisin mõningaid neid laule armastama ja hindama, nii paljukest kui seitsmeaastase poisi aru nende sõnumit mõistis. Mõned nendest lauludest on mul tänaseni peas ja seda vanemate sõnadega, mida uuemas laulikus on juba kaasaegsemaks korrigeeritud.
Üks laul, mille sõnad mind kuidagi eriliselt mõjutasid, oli „Päästja hääl kutsuvalt kõlab“, eeskätt selle laulu refrään, mis käib nii:
„Põlgad sa mind? Armastan sind!
Jumalik veri su lunastushind!“
Nii Jeesus täna veel hüüab:
„Tule, veel ootan ma sind!“
Õhtustel koosolekutel – olid need reede- või laupäevaõhtused, täpselt enam ei mäleta – oli selline tava, et laule ei olnud ette valitud ja kohalolijad pakkusid ise välja ühe või teise laulu, mida nad sel korral laulda soovisid. Tahtsin kangesti seda laulu laulda ja kui keegi seda välja ei pakkunud, siis ühel korral võtsingi südame rindu ja ütlesin selle laulu numbri, mis mulle meeldis. Ja ennäe, minu ettepanek läkski läbi.
Tagantjärele olen ikka mõelnud, mis mind tollal selles laulus niivõrd paelus.
Ilmselt jõudis seitsmeaastase poisi mõistusesse ja südamesse see, et Jumal armastab meid vaatamata sellele, kuidas meie Temasse suhtume ja Temaga käitume. Ta vastab isegi põlgusele armastusega. Ta on ikka veel valmis oma armastust kõigiga jagama. On selge, et patu olemus, Kristuse ohver ja lunastusplaan olid tol hetkel veel veidi liiga tuumakad ja mõistmiseks sügavad teemad, kuid armastus mitte.
Minu meelest pole seesama sõnum vähem tähtis ka ükskõik millises teises vanuses uskliku jaoks.
See, et taevane Isa meid nii armastab, et Ta on oma ainsa Poja andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid päriks igavese elu, on Piibli ja evangeeliumi keskne ja kuldne tõde (Jh 3:16).
Meie, inimesed, kipume oma piiratud ja ebatäiusliku armastuse kogemusega ja vaatenurgaga Tema armastust samuti piirama ja pisendama. Ma tegin või ütlesin seda ja toda, kas Ta enam armastab mind? Kaua Ta veel kannatab minuga? Kui sellised küsimused jäävad vastuseta, võib tekkida arusaam, et ühel hetkel ületame oma pattudega selle künnise, kust kaugemale Jumala armastus enam ei ulatu– ja see võib juhtuda igal ajal.
Sellel omakorda on kaks negatiivset tulemit.
Esiteks teeb see kristliku elu ebameeldivaks ja rõõmutuks kogemuseks. Kui keskendume iseendale ja oma paljudele vigadele ja nõrkustele, selle asemel et vaadata oma Päästjale, siis elame pidevas ebakindluses.
Teiseks võib see tähendada, et me muudame samasuguseks ka kaaskristlaste elu. Kui me iseennast pidevalt legalistliku nööriga mõõdame, siis lisandub kiusatus ka teiste tegemisi samamoodi (vahel isegi karmimalt) mõõta. Mingil viisil paistavad ju teiste möödalaskmised pisendama meie enda omasid ning panema meid Jumala ees paremasse valgusesse.
Kuulsin kord ühe ameerika pastori (vist Mike Tuckeri) kogemust, kus ta külastas üht üsna värsket koguduseliiget ja sellest jäi ebameeldiv mälestus. See naisterahvas oli väga kriitiline paljude asjade suhtes ja tegi ka pastorile lõunalauas etteheiteid tervisepõhimõtete rikkumise pärast, kui pastor oli toite juhtumisi vales järjekorras söönud. Mõne kuu pärast kohtus pastor temaga uuesti ja naine oli kui ümber sündinud – lahke ja sõbralik. Kui pastor avaldas selle muutuse üle imestust, ütles naine, et toona ta võitles suitsetamisega, aga nüüd on suutnud sellest loobuda.
See kogemus paneb mõtlema, ega meiegi vahel samamoodi käitu.
Muidugi on võimalik minna ka teise äärmusesse ning pidada armastust absoluutselt kõige sallimiseks. Tegelikult on Jumala armastuse tähendus sellest kaugel. Ei, Tema armastus ei saa sallida pattu, sest see on meile kahjulik. Tema armastus tähendab, et Ta on tahtlik andma patusele alati uue võimaluse, niikaua kui patune seda ise südamest soovib.
Tuleksin tagasi selle laulu refrääni juurde. Põlgus on armastuse vastand. Kui refrääni esimest värssi veidi ümber fraseerida, siis on samavõrra tõesed ka järgmised sõnad: „Põlgad sa mind? Ma ei põlga sind!“
Võib-olla on meil vahel tunne, et Jumala armastus on kuidagi liiga abstraktne ja kuna me abstraktsetest asjadest alati täpselt aru ei saa, siis on meil selle armastuse suhtes kerge ebakindlus. Aga kui me sõnastame seda nii, et Jumal ei põlga meid, siis avaneb meile üks oluline armastuse tahk.
Jumal ei põlga meid, kui me ikka ja jälle langeme, olgu meie patud ükskõik millised. Jumal ei põlga meid, kui me ise oma altminekute ja eksimuste pärast end põlgame ja piinlikkust tunneme. Kristus ei põlanud saada inimeseks, elada külg külje kõrval nendega, kes ise hakkama ei saanud. Ta ei põlanud inimkonna eest surra. Ka ülestõusnud Kristus ei põlga meid. Pigem vaatab Ta meid kaastundega, nagu Ta vaatas kord Tema juurde toodud patult tabatud naist, ja ütleb: “Mine, ja ära tee enam pattu.“
„Põlgad sa mind? Armastan sind!
Jumalik veri su lunastushind!
Nii Jeesus täna veel hüüab:
„Tule, veel ootan ma sind!““
Ta armastas mind siis, kui olin poisike, ja Ta armastab mind ikka veel. Kui ma komistan, tuletab Ta ikka veel mulle meelde, et Ta ei põlga mind ja Ta ootab mind tagasi enda juurde. See teadmine annab elule rõõmu ja lootuse.
In English