Päev narri elus

Brasiilia muusikastiilist bossa nova kuulsin esimest korda oma venna kaudu, kes ilmselt omakorda sai sellest teada muusikakoolist, kus õppis, töötas ja teiste muusikutega suhtles. Algul ei osanud ma sellesse väga kuidagi suhtuda, ei saa just öelda, et tegemist oleks olnud armastusega esimesest silmapilgust (või siis kõrvakikitusest, kui sellist väljendit kasutada võib). Vist esimene lugu, mis mulle tõeliselt meeldima hakkas, oli Luiz Bonfa „A day in the life of a fool“, eesti keeles „Päev narri elus“. (Portugalikeelses originaalis kannab see lugu nime „Manha de carnaval“ ehk siis „Hommik karnevalil“.) Ilmselt sellepärast, et vend õppis selle loo kitarril ära, see kõlas hästi ja tahtsin isegi proovida.

Vist tahtis end selle loo kaudu väljendada ka minu melanhoolne külg, igatahes minoorne lugu nukrate sõnadega sai mullegi selgeks ja siiani suudan loo esimesi akorde tõmmata. Vaid esimesi seetõttu, et bossa nova’le omaselt läheb harmoonia päris keerukaks ja kõike ei suutnud ma meelde jätta.

Laulu ingliskeelne versioon räägib narri probleemidest, tema üksildasest ja nukrast päevast, mil ta soovib kohata kedagi erilist, kuid ei midagi. Ta peatub ka korraks selle erilise ukse taga, aga kuna teab, et teda pole kodus, siis läheb tagasi koju ja nutab hüvastijätupisaraid. Kui tagantjärele mõelda, siis võib-olla ongi parem selle laulu sõnadele mitte mõelda, et mitte lasta end liigselt melanhooliasse mähkida.

Kui olin nelja-aastane, ei olnud minu jaoks küsimus, kas Jumal on olemas. Muidugi on, isa ja ema ütlesid niimoodi.

Kui ma olin neljateistkümnene, siis mul enam päris kindlust ei olnud. Minu jaoks ei olnud küsimus selles, kas Jumal ikka on tegutsev, aktiivne Jumal, nagu see on mõtte­aineks olnud deistidele. Minul sai olla ainult kaks varianti – kas on olemas aktiivne Jumal, kes tegutseb selles maailmas jätkuvalt, kindlalt, plaanipäraselt ja oma eesmärkidega, või pole Teda üldse. Vahepealne versioon ei tundunud loogiline. Kui Jumal on maailma loonud, siis mis mõtet on jätta see omapead ja lasta seejärel asjadel omasoodu minna. Sellise Jumala puhul pole üldse vahet, kas Ta on olemas või mitte.

Piibel oli vägev raamat, täis Jumala vägevaid tegusid. See rääkis aktiivsest Jumalast, kes sekkus lahingutesse, tervendas haigeid ja saatis uskmatutele haigusi kaela, juhtis kindla ja kohati karmi käega oma rahvast ning lõpuks saatis Poja inimkujul siia elama ja Jumala olemust näitlikult illustreerima. Kahjuks olid need vägevad teod juhtunud kõik minevikus. Ka praegu palvetati ja paluti Jumala juhtimist, kuid need asjad, mis pandi Jumala arvele, tundusid olevat mannetuvõitu lood või kokkusattumused. Kui Jumal on sama eile, täna ja homme, siis miks on need vägevad teod kõik minevikus? Ehk on need tõesti väljamõeldised, ignorantse ühiskonna legendid, mida võeti tõe pähe ja on sellisena tänapäevani kandunud?

Sellised mõtted ei olnud mu peas pidevalt, kuid aeg-ajalt torkasid jälle esile, püüdsin ma siis neid eemale tõrjuda või mitte.

Aga oli midagi, mis mind veenis. Need olid vanad inimesed, kellel oli seljataga pikk elu ja hulga kogemusi. Kui nad siis oma kogemusi jagasid, ei olnud nende taga kahtlusi, vaid kindel veendumus, et Jumal tegutses nende elus. Kes oli olnud Siberis ja kogenud seal imelist abi kõige raskematel hetkedel, kes oli üle elanud sõjakoledused ning surmasuust puhta nahaga välja tulnud, kes oli saanud toidetud siis, kui tal oli nälg, ning tervenenud, kui paistis, et lootus on kadunud. Mõistsin, et selline veendumus toimivast Jumalast ei tulnud ainult Piibli lugemisest, vaid sellest, mida nad enda elus olid kogenud.

Nende asjade üle mõteldes tabasin end arusaamiselt, et Jumalata puudub elul mõte. Mäletan, kuidas mind vapustas üks loodussaade herilastest. Herilased võivad olla küll tüütud, nagu ütles saate peal­kirigi, kuid nende elu on põnev. Saade jälgis herilaste elu kevadest sügiseni, tööd, mida herilane tegi, et ehitada ja laiendada pesa, toita vastseid ning siis surra. Tabasin end mõtlemast, et ma ei taha olla herilane – ei taha sündida selleks, et töötada ellujäämise nimel ja siis ikkagi surra. 

Kuid täpselt samasugune on inimene ilma lootuseta, ta elab, teeb tööd ei tea mille nimel ja siis sureb. Milleks siis üldse tööd teha ja üksikute helgete hetkede nimel vaeva näha, kui sa tead, et need ongi vaid üksikud hetked? Ja ometi otsivad inimesed elus enamat, otsivad mõtet – kas mitte põhjusega?

On tõsi, et inimesed otsivad elu mõtet väga erinevatest kohtadest, sest alternatiive on – olgu siis selleks au ja kuulsus, materiaalsed väärtused, töö, nautlemine, eriline kirgastatus või midagi muud.

Ühes minu lapsepõlve lemmikraamatus kirjutab Jaan Rannap poisist nimega Peka, kes oma elavas fantaasias kujutab end ette suure sportlasena, erakordse talendiga korvpallurina ja seejärel kergejõustiklasena. Ettekujutuses on tal lisaks suurepärasele talendile ka suur hing. Loo iroonia on selles, et päriselus oli Peka laisk kui porikärbes, ta hoidis kehalise kasvatuse tundidest eemale, sest tervisesüsteemis töötav ema muretses talle regulaarselt puudumist võimaldava arstitõendi.

Ka mina olin end vahel fantaasiamaailmas ette kujutanud kellegi kuulsana, sportlasena või näitlejana. Näiteks nii, et olen mingis argises kohas, kas tänaval või poes ja minu juurde astub talendikütt, kes on mind tähele pannud ja talle tundub, et ma sobiksin mingisse rolli uues seriaalis või filmis. Kandideerin rollile ja saan selle ning ootamatult saab sellest rollist hitt ja minust staar. Inimesed on vaimustuses sellest, et ma ei põe staarihaigust ja jään lihtsaks inimeseks ka kuulsana. Saan jagada oma mõtteid ja teha maailma paremaks sellega, et jagan neid väärtusi, millesse usun.

Või siis olen fantaseerinud, kuidas võiks olla elu peale miljonilist lotovõitu – millises majas elaksin, millise autoga sõidaksin, millist tööd teeksin ja kuidas paneksin aluse heategevale organisatsioonile, mis saab mu põhitööks.

Ehkki need fantaasiad on olnud mingil ajahetkel magusad, ei ole ma sellesse maailma pidama jäänud, sest olen saanud aru, et kuigi ühe sellise fantaasia realiseerumine võib tuua ajutist rahuldust, ei saa need asjad iseenesest omada elu mõtet lahus Jumalast, kellelt tulevad väärtused, mis ka ettekujutusmaailmast ei puudu. Pigem on need ilma Jumalata kui narkootikumid, mis annavad hetkelise rahulduse, millele omakorda järgneb pohmelus ja tühjus, ning siis nõuavad järgmist doosi.

Inimene ilma Jumalata on kui narr, kes otsib erilist, ja narr on ta sellepärast, et otsib erilist valest kohast. Jumal on inimese programmeerinud nii, et Tema väärtuste levimine ja rakendamine toob automaatselt kaasa rahulduse. Näiteks rahuldust pereõnnest tunnevad nii need, kes tunnustavad Jumalat, kui ka need, kes seda ei tee. Rahuldus hea tegemisest saadab kõiki, kes seda on proovinud. Rahuldust ise loojaks olemisest on kogenud kõik. Vahe on selles, et Jumalata on sealt midagi puudu, mingi eriline motiiv, ja see võib kõige selle hea pöörata eneseimetluse narkootikumiks.

Narr on olla narr. Ma ei taha olla narr, kes otsib elu mõtet ja ei leia, sest otsib seda sealt, kus seda pole. Ehkki elus võib olla erinevaid salme, on kristlase elu rõõmus refrään see, et sellel kõigel on tänu Jumalale mõte ja sisu. See aitab üle kurbadest päevadest ning teeb topelttähenduslikuks rõõmsad.