Hiljuti tunnistas mulle üks armas kristlane, et ta kirjutas paberile oma esivanemate nimed neli põlvkonda tagasi ning palus andeks nende pattude eest, kuna Piibel ütleb, et Jumal nuhtleb vanemate patud kolmanda või neljanda põlveni.
Ma pean tunnistama, et see kirjakoht 2. Moosese 34:6, 7 on minus alati küsimusi tekitanud. Ma olen pikka aega seda kirjakohta lausa ignoreerinud, sest see ei läinud kuidagi kokku arusaamaga Jumalast, kelle armastust ja halastust mina olen kogenud.
See vestlus tõi aga vaiba alla pühitud teema minu jaoks uuesti esile. „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni.“
Moosesel läks äkki midagi veidi viltu, tahaks uskuda. Aga ei – seda ei arva Mooses Jumala kohta, vaid nii iseloomustab Jumal end ise! Esimene pool sellest kirjakohast on arusaadav, seda Jumalat ma tunnen. Aga seesama Jumal nuhtleb patud kolm või neli põlve lastele ja lastelastele, kes ei ole ometi milleski süüdi?! Ja kust ma siis üldse tean, kas minu puhul on ta otsustanud nuhelda ka neljanda põlve patud või piirdus vaid kolmega? Mille järgi Ta seda üldse otsustab? Jumal, kes nuhtleb süütuid järeltulijaid ja mängib ruletti: kas seekord nuhtlen kolm põlve või lajatan neljanda nuhtlused ka otsa – see ei ole see Jumal, keda mina tunnen. Siin peab olema midagi, mida ma ei mõista.
Seekord otsustasin ma mitte nii kergelt loobuda, vaid palusin tõsiselt Jumalalt arusaamist.
Mind on juba aastaid paelunud selline teadusharu nagu epigeneetika. Väga tugevalt lihtsustades võib öelda, et see teadusharu tegeleb kogemuste põlvkondadevahelise edasikandumisega. Võiks arvata, et see on mingi pseudoteadus, kuid seda ta ei ole. Nimelt on leitud, et meie geenide avaldumist mõjutavad ka muud mehhanismid kui pelgalt DNA järjestus, nagu koolis sai õpitud. Nende mehhanismide kaudu päranduvadki traumaatilised sündmused põlvkondade vahel edasi.
Samal päeval, kui olin otsustanud 2Ms 34:6, 7 osas mitte alla anda, jäi mulle „juhuslikult“ silma kahe Rooma ülikooli teadlase 2018. aasta artikkel. See ei ole mu tavapärane õhtune lugemine, kuid sel korral lausa tõmbas mind miski seda minule pooleldi arusaamatut teksti uurima. Ja mida ma loen – autorid selgitavad, et traumaatilised sündmused päranduvad edasi isa poolt kolm põlve ja ema poolt neli põlve (Lacal I., Ventura R., 2018).
Justkui eesriie oleks kõrvale tõmmatud. Muidugi! Ma olen terve elu seda kirjakohta lugenud läbi vale filtri. Mina kujutasin oma piiratud arusaamises ja rikutud olemusega ette kättemaksuhimulist Jumalat, kes ei suuda otsustada, mitu põlve Ta siis parasjagu nuhtleb. Aga ei! See on seesama armastav Looja, keda ma tunnen. Looja, kes on kudunud meid emaihus, kes on järjestanud meie DNA ja loonud mehhanismid geenide avaldumiseks. Me oleme sõna otseses mõttes Jumala looming. Jumal ütleb 2Ms 34. peatükis, et Tema on meie Looja ja meie, Tema loodu, oleme mõeldud toimima patuta. Me oleme Tema poolt ehitatud nii, et kui me kaldume kõrvale enda jaoks ideaalsest keskkonnast, mõjutab see meid raku tasandil. Sõna otseses mõttes. Ja mitte ainult meid, vaid patt jätab jälje meie lastesse ja lastelastesse kolm või neli põlve.
Minu jaoks kinnitab 2Ms 34:6, 7 nüüdsest kaljukindlalt seda, et minu Looja ei lunasta mind mitte vaid teoreetiliselt, vaid Ta on valmis mind reaalselt ka uueks looma. Tema, kes on loonud mind patuta toimima, on täiesti võimeline parandama hävingut, mida patt on minu ja mu järglaste elus teinud. Ta on tõotanud seda teha ja Ta on täielikult võimeline seda kõige otsesemas mõttes minu sees tegema. Nõudkem seda ja võtkem see vastu.
In English