„Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik!" (Luuka 18:27)

Ma pean ausalt tunnistama, et minu suurim väljakutse kristlasena on olnud uskuda, et Jumal tõepoolest suudab minust teha taevaväärilise inimese. 

Mõnikord tundub, et läheb täitsa kenasti: eesmärk on kindel, strateegia hea ja tegevusplaan ajakohane. Ja siis juhtub midagi, mis lammutab kogu minu usu sellesse, et taevas saab olla üks meeldiv koht koos Karin Milleriga. Juhtub ei olegi siin kontekstis päris õige sõna – see jätab pisut liiga vähe vastutust minu õlule.

Hiljuti juhtus nii, et minu usk sellesse kahanes olematuks. Ühel keerulisel hetkel, mil tundus, et muud enam üle ei jää, palusin ma Jumalalt kinnitust. Kinnitust sellele, et Tema minu elu tõepoolest juhib ning Tema plaan minu elus ei sõltu sellest, mis minu ümber ja sees parasjagu toimub. 

Akna all, kus ma õhtuti palvetan, kasvab pojeng, mis minu lapsepõlvest saadik enam õitsenud ei ole. Ta kasvatab küll tublisti lehti ja tulevad pungadki, kuid need kuivavad ja ükski ei avane. See ohtralt lehti ajav pojeng, mille õied kunagi lahti ei lähe, oli sel hetkel justkui viljatu viigi­puu võrdum minu elu kohta. Ja taime vaadates palusin Jumalalt võimatut – palusin, et Ta kinnitaks mind seeläbi, et see õnnetu pojeng, mis pole 25 aastat õisi kandnud, võiks anda ühegi õie. Kui kõik on võimalik sellele, kes usub, siis mina ausalt ei uskunud, et see oleks võimalik. Tõtt-öelda ma ei uskunud, et Jumal sellist totrust üldse arvessegi võtab.

Paar nädalat hiljem rabas mind aknast välja kiigates ootamatu vaate­pilt – rohus pojengipõõsa all paistis midagi roosat. Jooksin õue ja seal ta oli – ainsal oksal, mis oli murtud ja täielikult maad ligi, oli kaunis ja lõhnav õis. Istusin natuke aega oimetuna maas, suutmata seda kõike korraga pähe mahutada. Lill, mis pole õitsenud 25 aastat, kasvatab õie. Ja mitte oksale, mis on uhkelt püsti ja veidikenegi päikest saab, vaid sellele, mis on maad ligi ja täielikult varjus. 

See oli võimsaim jutlus, mida mulle kunagi on peetud. Aga see ei ole veel kõik. Järgmise nädala jooksul juhtus nii mõndagi, mis mind kahtlema pani, kas ma ikka olen asjadest õigesti aru saanud (mõistan nüüd ka hoopis paremini, kuidas iisraeli rahvas vaatamata selgetele kinnitustele Jumala juhtimisest ikkagi nii põikpäine ja pikaldane uskuma oli). Palusin Jumalalt veel kord kinnitust, et minusugusele põikpäisele, vähese usu ja aeglase taibuga tegelasele Igavene Issand tõesti vastata võis. 

Kui ma järgmisel hommikul aknast välja vaatasin, seisis murtud oksaga õis uhkelt püsti. Arvasin esialgu, et keegi on oksa lihtsalt püsti tõstnud ja toestanud, kuid läksin siiski kontrollima. Murtud oks, mis kandis rasket õit, oli öö jooksul üles tõusnud ja seisis nüüd sirge ja tugevana.

Jumal kõneles ses õies selgelt ja kindlalt, et kus inimlikud võimalused otsa saavad, sealt alles algavad Tema plaanid. Ta julgustas, et seal, kus terve mõistus ei luba tulemusi ehk õisi, saab Tema teha imesid. Ta rääkis sellest, et Tema on see, kes mind kasvatab ja mitte siis, kui ma tunnen end tugeva ja sirgena, vaid siis, kui ma olen murtud ja maad ligi. Ta veenis, et armastab mind nii palju, et ükski mu palve ei ole Tema jaoks tähtsusetu. Ja lõpuks kinnitas Jumal, et mida iganes me arvame või tunneme – Temal on tõesti kõik võimalik.