Kõik sai alguse umbes veerand sajandit tagasi. Alguses ei osanud ma Temast eriti midagi arvata. Mida rohkem ma Teda aga tundma õppisin, seda selgemaks muutus minu veendumus, et Tal on minu elus eriline koht. See oli siiras lapsepõlvearmastus.
Mäletan selgelt seda päeva, kui otsustasin, et ei taha ilma Temata elada. Ema ütles tookord, et olen sellise otsuse tegemiseks liiga noor. Kuid see tunne oli nii sügav ja veendumus nii kindel, et muu ei lugenud. Päevast, mil ma andsin ametlikult lubaduse oma elu Temaga veeta, möödub sel suvel 25 aastat. Tol päeval nägin ma taevas kõige imelisemat kahekordset vikerkaart ning tundsin kogu südamega, et see on Tema jah-sõna minule.
Oleks hea, kui siinkohal saaks sellele loole panna punkti ja öelda… ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Aga meie lugu ei läinud nii.
Mingis mõttes võib öelda, et emal oli õigus – ma tõesti ei taibanud toona, alles lapsena, mida oma elu kellelegi pühendamine tegelikult tähendab. Kui ma sain veidi vanemaks, tekkisid probleemid. Mulle tundus, et Ta ei lase mul elada nii, nagu mina tahan. Ma süüdistasin Teda, et Ta ootab minult täiuslikkust ja ma pole Tema jaoks piisavalt hea sellisena, nagu olen. Enamasti ei öelnud Ta selle peale midagi ning ma tõlgendasin Tema vaikimist hukkamõistuna. Tagasi vaadates mõistan nüüd, et Ta ei olekski saanud midagi öelda, sest ma ei tahtnud kuulata. Ma ei oleks uskunud seda, mida Ta oleks tahtnud öelda.
Niisiis lasi Ta mul minna. Ma ei vaadanud tagasi ning püüdsin oma elust eemaldada kõik, kes mulle Teda meenutasid. Vaid väga harva, vikerkaart nähes, torkas miski valusalt südamesse. Esimese armastusega vist ongi nii – seda ei saa kunagi täielikult unustada.
Nii läks palju aastaid. Aastaid täis kõike seda, mida ma arvasin end vajavat, mis oleks pidanud mind õnnelikuks tegema. Aga ei teinud. Kui ma nendele aastatele tagasi mõtlen, on see nii ilmne – ma ju otsisin igalt poolt meeleheitlikult just Teda. Mida kaugemale läksin, seda sügavamaks muutus mu südames tühi koht, mida keegi ega miski täita ei suutnud. Ometi olin veendunud, et Tema jättis minu, nagu mina jätsin Temagi. Et Ta ei taha minust enam midagi teada, mul ei ole kuhugi tagasi pöörduda.
Kuni ühel pimedal tunnil, mil ma Teda kõige vähem ootasin, oli Ta äkki taas minu juures. Irooniline, et see, kes minust oli saanud, oli palju kaugemal täiuslikkusest, kaugelt vähem armastusväärne kui see, kes 15 aastat varem Tema juurest lahkus. See ei tähendanud Talle midagi – Ta tuli pärast kõiki neid aastaid, pärast seda, kui ma olin Teda süüdistanud, Ta maha jätnud, Temast eemale hoidnud. Ta tuli, nagu seda kõike ei oleks kunagi olnud, ja kandis mu jälle avarusse.
Mina arvasin, et tol päeval 25 aastat tagasi sidus meid minu lubadus, mille mina ka lõpetasin. Ma eksisin.
Meie armastuse lugu ei saanud läbi siis, kui mina lahkusin. Tema taevane tõotus ei sõltunud minu tegudest või sõnadest, see oli kindel läbi kõikide aastate.
„Miks mina? Miks, vaatamata kõigele?” küsisin ma tookord ja küsin teinekord praegugi. Ta vastab siis: “Ma olen armastanud sind igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.“ (Jr 31:3)
In English