„Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”
Mt 12:36, 37
Ma olen möödunud kuul rääkinud palju tühje sõnu. Ma olen rääkinud lisaks tühjadele sõnadele ka täis sõnu. Ennast täis sõnu. Ma olen rääkinud ka Vaimu täis sõnu.
Kas olete märganud, et Vaimu täis sõnu ei kulu nii palju kui tühje sõnu? Vaimuga täidetud sõnu kulub vähem, sest need ei lähe kunagi märgist mööda, tühje sõnu seevastu kulub palju, sest need justkui kukuvad kuulajasse tungimata maha. Selleks, et midagi edasi anda, tuleb kuulajat rohkete sõnadega pommitada ja enamasti ei ole ka sellest kasu.
Tühjad sõnad muutuvad hõlpsalt ennast täis sõnadeks, sest see teeb rääkija pahaseks, kui sõnad tühjalt tagasi tulevad.
„Miks sa jälle..?“ „Sa mitte kunagi..!“ „Sa oled täpselt nagu…!“ „Sa kogu aeg..!“
Ennast täis sõnu jällegi ei lähe nii palju vaja kui tühje. Need jõuavad kohale ja teevad haiget. Piisab väga vähesest. Mõnikord aitab ka hääletoon kaasa, et need vähesed ennast täis sõnad ikka kindlasti kohale jõuaksid. Kui oled kaua rääkinud tühjalt tagasi tulevaid sõnu ja proovid seejärel ennast täis sõnade mõju, tekib hetkeks rahuldus: mind kuuldi, minu sõnadel on kaal, neile järgnes lõpuks mingi reaktsioon. Ma olen üsna kindel, et see on ka põhjus, miks abielus jõutakse haiget tegevate sõnadeni. Meil on raske taluda, kui meie sõnad tühjalt tagasi tulevad. Olgu need sõnad sokkide, mustade nõude või sügavamate hingeigatsuste kohta. Tõele au andes on kaks esimest peaaegu alati viimasega seotud.
Siinkohal on paras aeg küsida, kes vastutab selle eest, et tühjadest sõnadest saavad ennast täis sõnad, mis haiget teevad. Sellele on üsna lihtne vastata, eks. Rääkija vastutab, tema on see, kes haiget teeb. Aga nende sõnade eest, mis on tühjad, millele ei reageerita päevast päeva, kuust kuusse? Tahaks öelda, et seekord on kuulaja süüdi, kas pole? Võiks ju tegeleda nende sokkidega, võiks ju pesta käsi, võiks ju tulla varem koju, võiks ju kuulata, võiks ju hoolida…
Mt 12:36, 37 ütleb aga, et kuulaja ei ole süüdi. Süüdi on tühjade sõnade rääkija.
Tahaks protesteerida, sest see ei tundu mitte kuidagi loogiline! Kuidas mina saan olla süüdi selles, et ma räägin ja räägin ja mind lihtsalt ei kuulata?
Sõna, mida Jeesus selles kirjakohas kasutab, ei tähenda pelgalt „tühi“, see tähendab ka tegevusetu – sõna, mis on jõude.
Me peame aru andma igast sõnast, mis ei ole tegev. Niisiis jõuame tagasi selleni, millest alustasime. Vaimuga täidetud sõna ei ole kunagi tegevusetu sõna, sellele ei saa jätta reageerimata, see mõjub alati. Me kanname täit vastutust sõnade eest, mis ei ole Jumala Vaimuga täidetud.
Kas ei ole see aga liiga suur pinge, liiga suur vastutus, liiga raske koorem – on see üldse teostatav?
„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!“ Lk 11:13
Jah, on!
Võib rääkida päevi, kuid, aastaid, aastakümneid ilma tulemuseta. Võib rääkida sokkidest, pesemata kätest, ajast, armastusest, Jumalast. Ilma Jumala Vaimuta on need sõnad tagajärgedeta. Põhjus, miks me vastutame iga sellise sõna eest, on lihtne – sõnade täitmine Vaimuga ei ole ebainimlikult raske töö. Seda teeb Jumal meie eest, kui me palume. Ta on seda tõotanud.
In English