Abielu või vabaabielu, on seal enam vahet?

Tahan vabaabielust kirjutada, sest koos­eluvormide trendid puudutavad inimeste isikliku elu kõrval ka kogudust ja ühiskonda laiemalt. Kas me tahame seda või mitte, kuid järjest enam ennast kristlaseks pidavaid inimesi valib kooseluvormiks vabaabielu. Selliste inimeste valikud panevad ka meid valiku ette: kas ja kuidas me peaksime sellistele trendidele reageerima?

Vabaabielu kujunemist mõjutavad tegurid

Vabaabielu tekkis lääne ühiskonnas kooseluvormina abielu kõrvale kuuekümnendatel aastatel. Sealtpeale on selle kooseluvormi valinud noorte arv pidevalt kasvanud ning vabaabielu kestus üha pikenenud. Kui kunagi oli tegemist erandliku kooseluvormiga, mida kasutati enamasti lühiajaliselt enne abiellumist, siis järk-järgult on ühiskonna hoiakud muutunud. Vabaabielu on laialt aktsepteeritud ning Eestis sünnib üle poolte lastest vabaabielus paaridele. Tihti abiellutakse alles pärast esimese või teise lapse sündi, see tähendab, et vabaabielu kestus on muutunud pikemaks ja iseloom püsivamaks.

Mis seda trendi põhjustab? Lühidalt võib tegurid jagada kaheks: kultuurilisteks ja majanduslikeks.

Kultuurilistest teguritest on olulisemad individualismi kasv ning ilmalikustumine. Ühest küljest muututakse oma valikutes üha enesekesksemaks ning teisest küljest on kristlikul maailmapildil põhinevad moraalinormid tagaplaanile vajunud. Individualismi tuules kasvab lisaks vabaabielule ka üksikute arv, kes põhimõtteliselt ei taha ennast kellegagi siduda ning moraalinormide langus paistab ühiskonnas välja ka abieluväliste seksuaalsuhete aktsepteerimises.

Majanduslikest teguritest on olnud üks olulisemaid tegureid industrialiseerumine. Naiste tööhõive ja majanduslik iseseisvus on aja jooksul kasvanud ning sõltuvus mehe materiaalsest toetusest seoses sellega vähenenud. Ka riigi toetus lastehoiuteenuste ja peretoetuste näol on naiste töötamisele ja majanduslikule sõltumatusele positiivselt mõjunud.

Kui palju vabaabielusid on ja millised inimesed selle variandi valivad?

Vabaabielude arvu on raske määratleda, sest oma olemuselt on ju tegemist kooseluvormiga, mida kuskil ei registreerita. Berrington ja Brown määratlevad vabaabielu järgmiselt: „Vaba kooselu ehk vabaabielu all mõistetakse üldjuhul lastega või lasteta paari ametlikult registreerimata kooselu ühise leibkonnana. Sealjuures on oluline, et mõlemad partnerid tunnistavad ja tajuvad oma kooselu abielusarnase suhtena.“

Eestis on rahvaloenduse raames vabaabielu mõiste määratletud järgmiselt: „Vabaabielus on isik, kes ei ole seaduslikus abielus, kuid kes enesemääratluse kohaselt on oma elukaaslasega abielulistes suhetes ning kellel on elukaaslasega ühine püsielukoht.“

Rahvaloenduste andmetel on vabaabielude osakaal kõigist kooseludest tõusvas trendis. Viimase loenduse andmetel on kõigist koos elavatest paaridest umbes 30% jätnud oma kooselu registreerimata. Ja juba alates 2004. aastast sünnib Eestis vabaabielupaaridele rohkem lapsi kui abielupaaridele. Aastal 2017 sündis statistikaameti andmetel 53% lastest vabaabielupaaridele.

Sellise enesemääratluse üks probleemidest on see, et vabaabielus naisi on oluliselt rohkem kui mehi – teisisõnu, ka partneriga koos elavad mehed määratlevad end sageli pigem vallalisena. Vabaabielude puhul tuleb arvestada ka sellega, et neid on oma olemuselt väga erinevaid. Mõned näevad välja nagu abielud, kust on puudu ainult avalik tõotus ja abielutunnistus. Teisalt võib olla tegemist lühiajalise episoodiga, millele järgneb abielu või järgmine suhe.

Vabaabielu valivate inimeste sotsiaal-demograafiline profiil

Vabaabielu on 2000. aasta rahvaloenduse järgi kõige levinum 25–29-aastaste meeste ja 20–24-
aastaste naiste seas. Eelneva perekonnaseisu järgi jagunesid vabaabielus olijad kahte gruppi: kaks kolmandikku olid vallalised ja üks kolmandik lahutatud või lesed. See viimane on siit vast kõige huvitavam: mingil põhjusel ei taha suur hulk paaridest uuesti abielluda.

Vabaabielu on rohkem levinud eestlaste kui mitte-eestlaste seas, mis on ilmselt põhjendatav sellega, et mitte-eestlased on religioossemad kui eestlased.

Abielus olevad inimesed on keskmiselt vanemad kui vabaabielus elavad inimesed ning tõenäoliselt just sellest tulenevalt on ka haridustase vabaabieludes madalam. Eesti tudengite seas tehtud uuringust selgus, et vabaabielu eelistavad tudengid olid seksuaalkäitumise, kooselu alustamise, abiellumise ja selle lõpetamise poolest liberaalsemad, mis kõlab loogiliselt.

Miks valitakse vabaabielu või lükatakse abiellumist edasi

Peamised põhjused, miks abiellumisele vabaabielu eelistatakse, on Eestis tehtud uuringute kohaselt järgmised: 

• on vaja üksteist tundma õppida,
• tuntakse enda või partneri suhtes ebakindlust,
• soovitakse rohkem isiklikku vabadust,
• abiellumisest või mitteabiellumisest ei sõltu igapäevaselt suurt midagi,
• sotsiaalset survet abielluda on järjest vähem.

Raha puudumine või abiellumisega kaasnev keerukas asjaajamine pigem ei kvalifitseeru uuringute põhjal tegelikeks põhjusteks. 

Ajalooliselt on vabaabielu olnud pigem abielule eelnev proovi­periood, mis on aja jooksul järjest pikemaks veninud, kuna puudub sotsiaalne surve, abiellumist peetakse formaalsuseks ning igapäevase asjaajamise mõttes erinevust ei tajuta. Seda ka kinnitab Kadri Jürisoo uuring „Kooselupaaride nägemus abielust“. Muuhulgas mainib ta oma töös, et „käesolevas uurimuses osalenud paarid olid ühest küljest oma hoiakutelt vägagi liberaalsed ja traditsioone mitte hindavad – aktsepteeriti kooselu ja peeti seda abieluga samaväärseks. Teisalt, hoolimata tõsiasjast, et kooselu ei peetud abielust kehvemaks, sooviti kunagi abielluda ning oma suhet igavesti vaba kooseluna ei nähtud. Seega ilmnes, et abiellumissoov on paaridel täiesti olemas.“

Ta jätkab abiellumise edasilükkamise põhjuste analüüsiga: „Vaatluse all olnud paaride puhul mängis abiellumise edasilükkamise juures kõige olulisemat rolli teema vähene aktuaalsus. Intervjuudest ilmnes, et kuigi mõlemad osapooled olid abi­ellumist kaalunud, siis oma partneriga ei oldud sellest räägitud. Nimelt loodeti teema ülesvõtmisel teise poole initsiatiivile. Naised tunnistasid, et ootavad seda traditsioonilist žesti ehk abieluettepanekut mehelt. Mehed aga arvasid, et kuna naine on soovinud saada lapse vabas kooselus ja pole abieluteemat üles võtnud, siis ta ei soovigi abielluda. Kuid selle asemel, et teineteisega oma ootusi ja mõtteid jagada, püüti kaaslase käitumist iseseisvalt tõlgendada. Seega oldigi läbi ebatraditsioonilise käitumise jäetud teineteisele mulje, et traditsioone ei hinnata. Mistõttu võibki peamiseks abiellumist takistavaks asjaoluks pidada vähest avatust omavahelises suhtluses, mille tulemusena ei olda teadlikud üksteise ootustest ja soovidest.“

Vabaabielu ja kristlik õpetus

Pühakirja põhjal on normatiivseks seksuaalsuhte kontekstiks abielu. Kuigi Pühakiri ei räägi konkreetselt vabaabielust, tuleb kõiki seksuaalsuhteid hinnata abielu kohta käivate normide põhjal. Järgnevalt väljavõte seitsmenda päeva adventistide ametlikust seisukohast vabaabielu osas.

Mõned vabaabieluga kaasnevad murettekitavad aspektid:

1. Tagaukse sündroom. Vabaabielu on võimalik lõpetada oluliselt lihtsamalt kui abielu, vältides lahutamisega seotud juriidilisi sekeldusi.
   1. Vabaabielus paarid ütlevad üksteisele ühest küljest: „Ma armastan sind ja soovin sinuga koos elada,“ samas ütleb valitud kooseluvorm: „Ära tule liiga lähedale, ma võin iga hetk lahkuda.“ Selline kooseluvorm tekitab sügavat ebakindlust.
   2. Vabaabielu ajutisest iseloomust tulenevalt puudub motivatsioon argiseid erimeelsusi korralikult lahendada. Tulemuseks on see, et vähesed paarid õpivad abielus nii vajalikku oskust – konfliktide lahendamist.
   3.  Tõeline, sügav armastus vajab täielikku ja püsivat pühendumist (Ül 6:3, 8:6,7). Selline armastus ei teki ajutises ja ebakindlas suhtes.
2. Tõotuste puudumine. Abielutõotus on piibellikus mõistes kohustuslik (Mt 1:18) ning sügava pühendumise märgiks (Ml 2:15, 16). Avaliku tõotuse mõte on muuta paari kavatsused avalikuks, kaitstes seega abielu pühadust. 
3. Kogukondlik mõõde. Piibli järgi pole abielu privaatne sündmus (1Ms 24). See ühendab perekonnad. Tekkiv kogukond pakub paarile teatavat kaitset ja ootab teatavat vastutuse­võtmist. Vabaabielu on seevastu ise nii ebastabiilne ja habras, et ei suuda laiemale kogukonnale omalt poolt toetust pakkuda.
4. Ühekssaamine. Ühekssaamine on vastavalt Piiblile (1Ms 2:24) üks peamisi rolle, mida omistatakse seksuaalaktile. Vabaabielu hõlmab ühekssaamist ilma ühekssaamise kavatsuseta. Selline elustiil on inimolemuse sisemisele loomusele hävitav. 
5. Lapsed. Piibel ütleb, et lapsed peaksid kasvama keskkonnas, kus on pidev armastus, hool ning suur kindlustunne (1Ms 4:1–2, Ef 6:1–4). Vabaabielu püüab vältida püsivat vastutust, sest vabaabielu peab seda vabadust ja autonoomsust piiravaks.

Seitsmenda päeva adventistid ei nõustu ühegi teise kooselu vormiga peale abielu. Vabaabielude tõusev trend annab märku sügavatest rahuldamata vajadustest. Partnerid, kes valivad vabaabielu, kannavad tihti haavu eelnevatest läbikukkunud abieludest, truudusetusest, kuritarvitamisest, isekusest või teistest tragöödiatest. Just sellepärast püüab kogudus teenida iga inimest, hoides samal ajal abielu piibellikku standardit kui ainukest kooselu vormi.

Kuidas saavutada seda tasakaalu teenimise ja abielu standardi hoidmise vahel? 

Esiteks, hoidu üldistamisest. Nagu juba mainitud sai, vabaabielulisi suhteid on väga erinevaid. Mõni suhe on Piibli normidele lähemal kui teine ning teisest küljest on ju ka abielusid, mis ei vasta piibellikele normidele. Iga juhtumit tuleks vaadata eraldi.

Teiseks, ole empaatiline paaride suhtes, kes on valinud vabaabielu varasemate halbade kogemuste või traumade tõttu, ja neid pole üldse vähe. 

Kolmandaks, koguduses tuleb rohkem tähelepanu pöörata liikmete abieluks ettevalmistamisele. Nagu Eestis tehtud uuringud on näidanud, inimesed tihti ei tea ega mõtle vabaabieluga kaasnevatele riskidele või piibellikele väärtustele. Või kui teavad, siis ei pea neid piisavalt oluliseks, sest teadmised on puudulikud, igapäevaselt ei sõltu sellest suurt midagi ning sotsiaalne surve on nõrk või olematu.

Kui nüüd mõelda veel kord neile tegureile, mis vabaabielude levikut soodustavad: suurem isekus, madalam moraal, majanduslik sõltumatus, siis ega need ei tähenda midagi head üheski paarisuhtes, sõltumata kooselu vormist. Need on olnud kristliku koguduse jaoks aktuaalsed teemad läbi aja ja nendega tuleb edasi tegeleda.

Kokkuvõtteks

Hea uudis on see, et kuigi üle poolte lastest sünnib vabaabielus paaridele, siis kaks kolmandikku paaridest on siiski valinud traditsioonilise abielu. Samas, jälgides ühiskonna trende, tundub, et vabaabielu kui nähtus on tulnud, et jääda. Vabaabielu soodustavad tegurid nagu isekuse kasv, moraalinormide langus ja majanduslik heaolu liiguvad vääramatult valitud kursil. Ehk teisisõnu: pole mõtet loota, et koguduse jaoks vabaabieluga kaasnevad väljakutsed nii pea kuhugi kaovad.

Kui küsida vabaabielus olevatelt paaridelt, miks nad sellise kooseluvormi valisid, siis selgub tihti, et see ei olnud teadlik valik, pigem asjad kuidagi kujunesid nii, ning abiellumise soov on tegelikult olemas. Või siis ollakse eelmisest suhtest kuidagi traumeeritud ega soovita ennast uues suhtes püsivalt siduda. Mõlemal juhul saab kogudus nii mõndagi teha, koolitades vallalisi, nõustades paare ja trööstides haiget saanuid. 

Allan Randlepp on Eesti liidu peretöö juht