Tere jälle! Esimene veerand aastast on lennates läbi saanud ja saame siin veergudel juba kolmandat korda kokku. Kui ma päris ausalt teile tunnistan, siis olen iga kord kirjutama hakates veidi rahutu. Lubasin Jumalale esimest epiloogi kirjutades, et kirjutan seda täpselt nii ausalt, kui ma Tema eeski olen – oma vigade ja puudustega ja lõputu vajadusega meeleparanduse ja armu järele. Aga siiski on teinekord keeruline. Paljud on oma elus näinud und, et nad on avalikus kohas alasti. See on sarnane tunne. Olla oma mõtete ja tunnetega alasti Jumala ees on turvaline. Ma väga loodan, et see on turvaline igale kristlasele, kes on ära tundud Jumala piiritu armastuse, halastuse ja õigluse. Aga olla samamoodi avali teiste inimeste ees?
Usun, et Jumala koguduses peaks olema sama turvaline olla hingeliselt alasti ka oma õdede-vendade ees Kristuses. See on veidi väljakutsuv väide, eksole? Minu abikaasa armas adventistist vanaema olla õpetanud, et oma pere asjad tuleb endale hoida ja mitte neid teistega jagada. Ma olen Pauliinega nõus. Mis on abikaasade vahel, kuulub eelkõige neile, ja on asju, mis peavadki jääma jagamiseks vaid enda teise poole või pereringi ja Jumalaga. Võimalus olla turvaliselt avali oma koguduse ees ei tähenda kohustust kõike, mis meelel ja südamel, teistega jagada. See tähendab võimalust minna oma mure, kiusatuse ja patukoormaga vajadusel oma õdede-vendade juurde ja saada ära kuulatud, mõistetud ning abi ja lohutust. Mõnikord kaasneb sellega kutse meeleparandusele, nõu teha teisiti, armastav õpetus sellest, kuidas Jumala Sõna valgel asju näha. Aga sellega ei kaasne hukkamõistu ja tõrjumist. Siinkohal oleks paslik tuua oma mõtete kinnituseks välja piiblisalm, mis tõestaks, et need pole vaid Karin Milleri pöörased ideed, vaid põhinevad Jumala Sõnal. Aga teate, ma seekord ei too. Ei too seepärast, et neid salme on Piiblis lihtsalt nii palju, et ühe või kahe väljavalimine läks raskeks. Nii et ma kutsun üles ise lugema. Näiteks Luuka evangeeliumi kuuendast peatükist.
Aga miks ma olen oma hinge teile avades siiski rahutu? Vastus on lihtne – sest tean, milline ma ise olen. Tean, et olen mõne inimese seisukoha pärast end tema suhtes eelhäälestanud, kedagi kuhugi kuulumise või mittekuulumise tõttu oma peas lahterdanud, olen ka eemale tõmbunud kellegi avaliku patu pärast, selleasemel et palvetada, näha enda vigu ja mõista, et tema patu eest on Kristus surnud samamoodi kui iga minu vea eest.
Sain hiljuti lausa omal nahal tunda, kui ekslik inimene oma järeldustes on.
Olin hommikusel jalutuskäigul teel tagasi kodu poole, kui leidsin ilusal puhtal lumel keset teed tühja õllepurgi. Võtsin selle üles, et viia lähimasse prügikasti, mis oli minu koduhoovis 300 meetri kaugusel. Sammusin edasi, õllepurk näpus, kui kõrvalteelt keeras minule vastu üks armas eakas proua. Ta takseeris mind, noort naisterahvast, pühapäeva hommikul õllepurk käes. Ja tavapärase rõõmsa tervituse asemel möödus minust seekord hukkamõistva vaikusega. Mu sees oli tõsine dilemma. Meid teatakse siin piirkonnas kui kristlasi ja siin ma olen, pühapäeval kell 10 poe poolt tulles õllepurk näpus. Kas minna tagasi selgitama, et teate, ma ei joo tegelikult tilkagi alkoholi, korjasin üles taara, et see prügikasti viia? Aga jätsin siis selle mõtte. Saagu sellest minu õppetund, kui ekslikud me oma järeldustes teiste inimeste kohta olla võime ja kui vähe me tegelikult mõistame!
In English