AKELi esimehe uusaastatervitus: Imeline Püha Vaim

Usun, et iga inimese soov, vaadates tulevikku, on elada õnnelikumat ja paremat elu. Kuid mida see tähendab ja miks tundub, et alati on teisiti?

2007. aasta septembris TEDi jutlustajate kokkutulekult De Bronis on meelde jäänud üks jutustus tõsielust, mille jutustas mees, kes oma ametilt ei olnud teoloog ega pastor. Vend Dick Duerksen on tegev sotsiaaltöös ja Maranatha liikumises, teda kutsutakse ka lugude jutustajaks.

Ta rääkis ühest silmapaistvalt väikesest tumedanahalisest Guetemala naisest, kes töötas California ilmatu suures haiglas koristajana. Vennal oli ülesanne välja selgitada haigla parimad töötajad. Haigla juhataja viis ta oma kabineti suure kapi juurde, milles olid töötajate toimikud. Süüvides sellesse paberikuhja, hakkas talle peagi silma üks nimi, kellel oli kõige rohkem igasugu kiituse- ja tänukirju patsientidelt – see inimene oli koristaja.

Dick otsustas välja uurida selle fenomeni põhjuse, sest talle tundus selline kiituste hulk kahtlane. Ta arvas, et nimetatud naine kogub mingil imelikul kavalal viisil patsientidelt kiitusi.

Niisiis, kuidas naine, keda hüüti väikeseks Tsikiks, tööd tegi? Iga päev tuli see naine rõõmsameelse ja naeratavana tööle. Kogu tema olek väljendas õnnelikkust ja rõõmu. Kui ta astus palatisse, tutvustas ta ennast: „Mina olen Tsiki, ma olen siin, et muuta teie siinolemine pisutki paremaks.“

Tavaliselt ümises ta mingit lalukest, kui ta väga hoolega puhastas viimase kui paiga palatis, oli alati abivalmis ja hoolitsev. Enne kui Tsiki palatist lahkus, küsis ta luba, kas ta võiks haige eest palvetada. Ja siis ta palvetas südamlikult. Kõige imelikum oli, et mitte keegi ei olnud talle veel ära öelnud.

Tsikil oli kombeks ka siis palvetada, kui palatis ei olnud ühtegi haiget. Kui eelmine patsient lahkus ja Tsiki tegi uuesti hoolikalt aseme üles, kummardus ta selle aseme kohale ja palvetas, et uus patsient, kes sinna tuleb, võiks olla Issanda erilise armu ja hoole all...

Nii tegi väike naine rõõmsameelselt oma tööd päevast päeva. See mõju, mis temast kiirgas, jättis jälje patsientide südamesse, nii et nad sellest innustatuna kirjutasid oma tänusõnu...

See väike naine töötas California suures adventistide haiglas, ta oli tõeline kristlane – misjonär.

Mis on siis oluline, kust tuleb jõud, mis muudab inimesi ning annab elule hoopis teise dimensiooni? Kas te olete midagi kuulnud imelisest tööst, mida teeb Püha Vaim igas inimeses?

Püha Vaim on loov ja eluandev vägi

Kui me räägime Jumala isikust, siis Püha Vaim on Jumala olemuse kõige raskemini seletatav osa. Sellest hoolimata on Püha Vaimu töö tulemused eriliselt nähtavad ja tuntavad. Alates meie maailma ajaloo varasest hommikust – seoses Jumala loomistööga meie planeedil, avaldus just Püha Vaimu eluandev osa:

Sirvides Piiblit, näeme, milline eriline roll on olnud Pühal Vaimul alates loomisest. “Sa läkitad välja oma Vaimu, ja nad luuakse, ja Sina uuendad maa näo” (Ps 104:30). Näiteks Iiobi 33:4 on öeldud: “Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.”

Elu-and sisaldab nii palju saladusi, eriti aga Püha Vaimu osa, mitte ainult elu edasiandjana, vaid ka inimese elushoidjana. Inimene ei ole lihtsalt kord käima lükatud mehhanism, mis siis inertselt edasi käiks. Inimese füüsiline eksistents – iga meie hingetõmme on seotud selle saladusliku väega. Kuid mitte ainult füüsiline, vaid ka meie hingeline – vaimumaailmas toimuv on seotud Jumala Vaimu erilise osavõtuga, mille kohta on raske öelda, kas see on eriline energia või jumaliku lähedalolu mõju. Üks on selge: me tajume-tunneme seda oma hinges, emotsioonides, mõtetes – mida me nimetame mõnikord südametunnistuseks või ka sisemiseks hääleks... Iiob ütleb: “Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse” (32:8).

Püha Vaimu uuendav ja muutev vägi

Imestust tekitav on teadmine, et vaatamata Jumala erilisele osale inimese elus ja olemises on jäetud meile nii suur vabadus enesemääramiseks – valikuteks ja otsustamisteks.

Vaatamata kõigele heale mõjule või suunamisele meie mõtetes ja tundmustes, ei ole me millegi külge seotud. Me võime vastupidi teha teadaolevatele faktidele, oma tunnetusele ja südametunnistusele ning kaugeneda Jumala mõjusfäärist, liikudes Jumala vastase jõu – kurjuse – poole. Imelik on siiski see, et me võime olla füüsiliselt rikutud, kõlbeliselt laostunud, Jumalast eemaldunud sügavale pattu vajunud – ja ikkagi olla Jumala poolt armastatud, tema poolt mitte hüljatud. Vastupidi, me näeme Issandat sellise inimese otsinguil enese elu ohvriks toomas. Oo, kui me vaid mõtleme sellele, siis tunneme, et miski liigatab meie sees, kutsub esile vajaduse sirutuda seletamatu armastuse – sellest tuleva andestuse ja rahu poole. Ükski inimene ei ole nii langenud ja kadunud, et ta oleks Issandale kättesaamatu. Ometi see saab sündida ainult inimese valiku ja otsuse põhjal... Vapustav sündmus on piltlikult esile toodud Hesekieli kirjas: prohvet nägi ühte orgu surnuluudega täidetud olevat (37:9-11). “Siis Ta ütles mulle: "Kuuluta Vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle Vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!" ...Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud.” Edasi on kujutatud protsess, mida silm ei ole näinud – luud ühtusid, neid kattis nahk ja siis: „Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli Vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi. Ja Ta ütles mulle: "Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu.”“ See tekst on paljutähenduslik Iisraeli ajaloo mõttes, kuid sobib väljendama ka inimese patust rikutud olekut, elu lahus Jumalast: ilma Jumalata oleme samahästi kui surnud – me oleme vaimulikult surnud...

See tekst on sümbol, väljendades Jumala eluandvat väge surnuist ülestõusmisel... Kui Jumal vaatab tänast maailma, siis Teda ei liiguta sugugi igasugu tehnika ja moodsad pilvelõhkujad, vaid ma kujutan ette, et Ta näeb tegelikult ühte surnute orgu, mis Teda hingepõhjani kurvastab...

Isegi surnuluudel on lootus – kui neile kuulutatakse. Kas sina ja mina kuuleme? See on Jumala Vaimu kutse ärkamiseks. Meie kohus on kuulata seda häält – kuuletuda, soovida, igatseda ja valida see, mida Issand oma Vaimus meile pakub. Muutused peavad algama igaühest isiklikult. Siis kandub see edasi suhetesse, meie tegevusse ja eesmärkidesse...

Püha Vaimu ühendav vägi

Mõtleme sellele, kui Püha Vaim saaks meid täielikult juhtida, kui me annaksime enese täielikult Jumalale... Paulus esitab Püha Vaimu töö tulemust Rooma raamatus selliselt: “Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie sureliku ihu elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab” (8:10,11). Siin räägitakse uuest elust ühendatud Kristusega. Ei ole asjatult öeldud, et igavene elu algab nüüd ja siit... Iga uskliku inimese unistus on olla kord igavesti Issandaga – koos kõigi nende armsatega, kes on selles lootuses juba meie eel lahkunud. Igavene elu algab nüüd ja siit; taevas saab alguse siit, taevane ühiskond moodustatakse siin. Seega on õigustatud küsimus: kuidas on sinu suhted täna nendega, kes elavad sinu kõrval, olgu kodus, naabruses, seal, kus sa töötad või käid koolis ning lõpuks – ka siin, sinu kirikus?

Apostel Paulus, viibides Rooma niisketes, pimedates vangikongides, vaadates tagasi oma elutööle, mõtles neile, kelle heaks ta oli töötanud. Ta ei kurtnud oma kannatuste ja kibeda saatuse pärast, sest tema silme ees oli kannatav Jeesus, keda tema oli oma-ajal põlanud, kes teda sellest hoolimata ikka armastas. Paulus mõtles oma kaasusklikele, tema palavaim palve oli, et nad elaksid selle kõrge kutsumise vääriliselt, armastades üksteist ning oleksid ühendatud Püha Vaimu kaudu.

Paulus kirjutab: “Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest...” (Ef 4:1-4).

Saagu siin esitatud mõtted meile usukinnituseks ja vaimulikuks kasvamiseks, et homne oleks parem ja ilusam...