Ka vanad on tegijad... noortest rääkimata...

Ehk lugu sellest, kuidas rajaleidjad Vana-Koiolas käisid.

„Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses!” 1Tm 4:12

Selle salmiga avati 2007. aasta Rajaleidjate laager Vana-Koiolas Põlvamaal. Tänavune laager oli järjekorras juba neljateistkümnes. Neliteist aastat on ühest küljest pikk ja teisest küljest väga lühike aeg. Pikk aeg erinevate suurte muutuste osas, mis nende aastate jooksul aset on leidnud, kuid lühike aeg, võrreldes Rajaleidjate liikumise endaga, mis alustas ülemaailmselt oma tegevust juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel.

Laagri peateemaks oli Ka vanad on tegijad, mis jooksis punase niidina läbi kõikide piiblitundide – räägiti Jumala töö tegijatest, kes hoolimata oma kõrgest vanusest täitsid ustavalt neile antud ülesandeid. Kuid samas ei pidanud mitmed eakad Jumala teenrid paljuks juhendada noori, et nemadki võiksid ühel päeval suuri asju korda saata.

Tänavune laager oli mitmeski mõttes erinev varasematest: laager jagunes nii vormilt kui sisult kaheks vanusegrupiks – nooremateks (kuni 14-aastased) ja vanemateks (15-aastased ja vanemad), kelle telgid ka platsil üksteisest eraldi paiknesid; vastutus tegevuste läbiviimise eest oli jagatud erinevate koguduste vahel ja laager üllatas suure osalejate arvu poolest – kokku 126 inimest, mis eelmise aastaga võrreldes oli eriti positiivne erinevus.

Tavapäraselt on Rajaleidjate laagri korraldamise eest hoolt kandnud Tartu Rajaleidjate õpetajad, kuid seekord andsid oma panuse lisaks ka mitmed teised kogudused: Võru korraldas maastikumängu (juhendajad Rael ja Rein Kaasen), Viljandi hommikvõimlemist (juhendaja Evrika Subi), Rakverest, Võrust, Põltsamaalt, Viljandist ja Kuressaarest olid mitmete töökodade juhendajad, vanemate rajaleidjate piiblitunde viis läbi laagri juht Ivo Käsk, kuid nooremate piiblitundide tegijad vahetusid iga päev – Indrek ja Kerstin Ploompuu, Toomas Lukk, Evrika Subi ning eriti tahaks tänada Põltsamaa vanemaid rajaleidjaid, kes ühe piiblitunni täiesti iseseisvalt läbi viisid: Älis ja Heldi Kulpi ning Helina Danieli.

Arutledes laagri lõpus juhendajatega selle aasta Rajaleidjate laagri õnnestumiste ja vajakajäämiste üle, oldi väga mitmetes punktides ühte meelt: laagri jagunemine vanusegruppidesse, erinevate koguduste osalemine korraldustöös jm. Samas toodi ka välja uunedusi, mis järgmis(t)es laagri(te)s tuleks sisse viia. Mis olid siis need meeldejäävad mälestuskillud, mille juhendajad (ja usun, et ka rajaleidjad) endaga lahkudes kaasa võtsid? Laagri jagunemine noorteks ja vanadeks, trossisõit, takistusriba, orienteerumine, maastikumäng, kultuurimaja, töökojad, öörahu, piiblitunnid, elekter ja internet telgis... ja muidugi ristimine ning reedeõhtune ühislaulmine – osaduskogemused, mis puudutasid iga osaleja hingekeeli enam kui ükski jutlus seda teha oleks saanud.

Laager õpetas palju. Õpetas nii rajaleidjatele kui ka juhendajatele. Kõige pisemad laagris osalejad õppisid telgis ööbimise, kindla päevakava järgi tegutsemise ja väsimusega toimetulemise oskusi. Vanemad rajaleidjad õppisid aga iseseisvat mõtlemist. Rajaleidjate laager on tuntud oma range korra poolest ning ehk just seetõttu on osalejad harjunud vaid korraldustele kuuletumisega. Omaalgatuse osa on jäänud kahvatumaks. Selleks, et peagi täiskasvanute maailma astuvaid noori julgustada ise eesmärgipäraselt tegutsema ja ennast juhtima, otsustas vanemate rajaleidjate juht Aldar Nõmmik koos oma abilise Gert Miltopiga jätta noored omapead, abiks vaid väga üldised juhtnöörid planeeritavateks tegevusteks. Õppetund osutus üle ootuste edukaks ja kardetud peataolemise asemel moodustus kenasti ühiselt tegutsev kooslus.

Juhendajad õppisid tundma nii lapsi kui iseendid. Ka need, kes on juba aastaid Rajaleidjate laagri juhtimise tööd teinud, avastavad ikka ja jälle, et need kuus päeva aastas võivad neis välja tuua oskusi ja omadusi, mille olemasolu tavalistes argipäevades on varju jäänud. Nii tunnistas üks noor juhendaja sellest, kuidas hommikpalvuse läbiviimine laagris andis talle juurde enesekindlust ja esinemisjulgust ning kui otsustada tema arutluse sügavuse ja esituse selguse järgi, loodan kogu südamest, et kuuleme ja näeme teda teistele oma mõtteid jagamas ka edaspidi. Aitäh sulle, Kristi!

Armastada, austada ja aidata – need kolm a-tähega algavat sõna olid laagri põhireegliteks. Iga õhtu tõi selle kohta ka positiivseid näiteid. Päevast kokkuvõtteid tehes tunnustati kõiki neid, kes olid erilise armastusteoga silma paistnud – näiteks mõne kadunud asja omanikule tagastamisega või toidujärjekorras teisele eelisõiguse andmisega. Ühest küljest olid need hetked tänu avaldamine tublile rajaleidjale ja teisest küljest innustus teistelegi nende eeskuju järgimiseks. Armastus, austus ja abivalmidus sidusid ka juhendajaid. Nii nagu ka laagri lõpus sai rõhutatud, et üksinda ei suudeta palju ära teha, kuid üheskoos ja ühtses meelsuses tegutsedes ei ole miski võimatu. Siinkohal minu suurimad tänud kõikidele rajaleidjate juhendajatele, kes oma ammendamatu energiavaruga toetasid tugevalt laagri edukat toimimist.

Lõpetada tahaksin kõige pidulikuma sündmusega – ristimisega. Iga ristimine on ainulaadne. Iga ristimine jätab oma jälje. Kui ristitakse keegi, keda oled pikka aega tundnud ja kes on saanud väga omaseks, siis seda sügavama jälje see jätab. Helina Daniel on olnud rajaleidja juba aastaid, väga palju aastaid, ja me kõik oleme näinud tema kasvamist – nii pikkuses kui vaimulikkuses. Ja nüüd olime tunnistajateks selle kasvamise viljale. Me kõik olime uhked, olime rõõmsad, olime tänulikud Jumalale koos Helinaga ning meie kõigi ühine palve jääb teda saatma tema usuteel.

Veelkord tänu laagris osalenud noortele ja vanadele rajaleidjatele, juhendajatele ja korraldajatele kõikide nende meeldivate hetkede eest, mis koos sai oldud ning soovin teile jõudu eelolevaks aastaks, et juba vähem kui 12 kuu pärast taaskohtumise rõõmu nautida!

Karin Lukk, rajaleidjate juht