Edna Tuvi osales Sloveenias kristliku kirjastamise konverentsil

Sloveenias olid veebruari-märtsi vahetusel koos adventkoguduste kirjastuste juhid ja töötegijad pea kogu Euroopast – esindatud olid Euro-Aafrika divisjon (EUD), Trans-Euroopa divisjon (TED) ja ühe osavõtja näol ka Euro-Aasia divisjon (ESD). Kirjastusteemalise konverentsi peaesinejateks olid Generalkonverentsi kirjandustöö juhid USAst, paljudel teemadel kõigile vajalikke juhtnööre jagasid ka Euroopast pärit ettekandjad. Konverentsi organiseerimise suurimat raskust kandis oma õlul TED-i kommunikatsiooniosakonna juhataja Miroslav Pujic. Selliseid mitme divisjoni ühiskonverentse oli seal peetud varemgi, aastal 2002 oli esimene sarnane – Kommunikatsioonitöö konverents –, millel osales ka AKELi kommunikatsiooniosakonna juhataja Lauri Beekmann. Tänavusel kirjastuste ja toimetuste konverentsil käis Edna Tuvi.

26. veebruar oli enamikule reisipäev. Konverentsist osavõtjad saabusid sõltuvalt kaugusest põhiliselt kahel viisil: kas lennukiga Zagrebi lennuväljale ja sealt edasi vastutulnud sõidukiga 70 kilomeetrit mööda maanteed Rogaska Slatinasse või oma autoga, kui teed pikaks ei põlatud. Näiteks vähemalt Tšehhi, Serbia, Rumeenia ja Ungari esindajad olid oma autodega.

Meil oli olnud alles eelmisel nädalal talve külmarekord ja oli väga kummaline astuda lennukist otse suurde kevadesse: õhus 10–11 soojakraadi, metsa all helendasid priimulad, ülased ja krookused Lumikellukesed olid juba lõpetanud.

Adventistide kogunemine oli väikeseks sensatsiooniks valdavalt katoliiklastest kohalikele. Näiteks Kroaatia ja Sloveenia piiri ületamisel tegi autojuht sellest juttu mõlema poole piirivalvuritega, üks jäi isegi mõttesse ja uuris, et kes me siis ise ka oleme... Sloveenia keel on üks slaavi keeltest ning meid tutvustati kõikvõimalikes situatsioonides: „Adventisti.“ Hiljem tabas kõrv hotelli administraatorileti töötajate omavahelisest jutust katke: „Adventisti dobri.“ Nii me siis käisime seal ringi, igaühele „lugeda“, kus istud ja kuidas astud.

Konverentsi tööpäevad olid 27. veebruarist 1. märtsini 2007. Kolm pikka päeva, täis ettekandeid erinevatel kirjanduse väljaandmist ja levitamist/turustamist puudutavatel teemadel, möödus kiiresti. Õhtuti olid suuremate ja väiksemate kirjastuste esitlusprogrammid, kus näidati nii DVDsid kirjastuse tööst ja pidupäevadest kui ka raamatuid, mida välja antakse.

Teemad, mida puudutati, olid mitmekesised. Ajakirjade Adventist Review ja Adventist World peatoimetaja Roy Adams rääkis kirjutamisest (vt „Loov kirjutamine“), Adventist Reviewst ja autoriõiguse küsimustest. Lee Gallaher Prantsusmaalt rääkis küljendusest ning piltide valikust ja osast meie väljaannetes. TED-i kommunikatsiooniosakonna juhataja Miroslav Pujic kõneles suhtlemisest postmodernistlikus kultuuris. Pastor Howard Faigao, kirjastamise osakonna juht, rääkis kirjastustöö ja kirjandusevangelistide aruandedokumentidest ning kirjastusstrateegiast. Kirjandusevangelistide tööst rääkisid nii Howard Faigao kui ka meie kolportööre õpetamas käinud pastor Wilmar Hirle, praegune kirjastuse osakonna asedirektor. Kirjandusevangelistide töö väljavaadetest rääkis ka noor pastor Inglismaalt – Michael Hamilton.

Huvitavaks kujunesid Euroopa kahe suurema adventkirjastuse – Editorial Safelizi ja Stanborough Press Ltd – ning erinevate liitude kirjastuste esitlused.

Kirjastusega Editorial Safeliz Hispaanias seob meid koostöö peagi valmiva raamatu „Paaridele“ väljaandmisel. Koostööprojekte on neil paljude teistegi unioonidega Euroopas. Esitlusel näidati suurt hulka raamatuid erinevatest rubriikidest: terviseraamatud, lasteraamatud ja vaimulikud raamatud. Mõnegi väljaande juures tekkis mõte, et selle võiks ka eesti keeles välja anda.

Kirjastus Stanborough Press Ltd asub Suur-Britannias. Nende läbimüügist tuleb 60% kirjastuse juures asuvast kauplusest Adventist Book Center. Impordiks läheb 107 000 raamatut aastas. Nad on andnud välja misjoniraamatud Aafrika lugejatele „Young Woman“ („Noor naine”) ja hiljuti ka „Young Man“ („Noor mees”) ning raamatu „Vibrant Health“ („Habras tervis”) lugejatele Aafrikas ja Indias. Väljaannete pikka nimistusse kuuluvad mitmesugused tervise- ja pereraamatud, misjoniraamatud, koguduseliikmetele adresseeritud vaimulikud raamatud, huvitavad lasteraamatud, erinevad hommikvalved ja misjonärijutud. Suurte kirjastuste töösuunad on muidugi avaramad kui meil, sest neil on keeleoskajate näol suurem ostjaskond.

Suurte kirjastuste kõrval astusid üles ka väiksemad. Eriliselt aktiivse kirjandustööga üllatasid rumeenlased. Neil on raamatute müümine seotud tasuta terviseteenustega (nt vererõhu ja keha rasvasisalduse määramine, soovitused toitumiseks jne), mille vastu on elav huvi. Avalikes kohtades ja asutustes, töökohtadel ja sõjaväes, politseijaoskonnas ja linnavalitsuse istungil, haiglais ja supermarketites, koolides ja raekodades astuvad nad üles, et tutvustada tervislikku eluviisi. Lõpuks tutvustavad ka vaimulikke raamatuid, sest parem suhe Jumalaga on ravimiks paljude hädade puhul. Esitlustel ja raamatute ukselt uksele müügil, mille käigus pakutakse samasuguseid tasuta terviseteenuseid, kannavad nad spetsiaalset vormiriietust ja -kotti. Vastava väljaõppe saanud kolportööridel on töötamiseks riiklik luba, nende töö on ühiskonnas kõrgelt tunnustatud. Rumeenia adventkirjastuses on kaks toimetusmeeskonda: üks töötab rumeenia-, teine ungarikeelsete raamatutega. Neil on 17 raamatukauplust. Rumeenias on 171 täisajaga kolportööri, kirjastuses ja trükikojas töötab 46 inimest, trükipress töötab laupäevaõhtusest päikeseloojangust reedeõhtuse päikeseloojanguni, 24 tundi ööpäevas. 2006. aastal olid need 171 kolportööri müünud raamatuid u 50 000 euro eest. Kirjastus annab kolportööridele müümiseks välja 45 nimetust raamatuid aastas. Kogudus kasvab jõudsalt: 21 miljonist elanikust 70 000 on adventistid.

Arutelul meie kirjandustöö edasise käekäigu üle tegi pastor Faigao üleskutse kutsuda koguduseliikmeid üles väärtustama raamatuid ja levitama neid näiteks sellise plaani järgi, et iga koguduseliige levitaks ühe raamatu ühe kuu jooksul, ja nõnda kuus kuud järjest. „Miks kuus kuud?“ küsis Albaania esindaja, „võtame ette 7 raamatut seitsme kuu jooksul aastal 2007!“ Seega 7-7-7. Selline üleskutse leidis üldise heakskiidu. Soovin siinkohal toetada sellele üleskutsele vastamist ka meie kogudustes: see pole kohustus, vaid võimalus. Õppigem väärtustama meie vaimulikku kirjandust, et seda rõõmuga pakkuda/kinkida/anda/müüa ka neile, kellega kokku puutume. Raamatute väljaandmisega tegelejatele aga indu otsida ja otsustada, missugused raamatud oleksid meie rahvale vajalikud, et neid siis sihipäraselt välja anda.

Vihmasel ärasõidupäeval jätsime Jumalaga nende mõne päeva jooksul lähedaseks saanud sõpradega ja alustasime koduteed. Maha jäid Rogaska Slatina talviste võõrasemadega lillepeenrad, mineraalveegeiser, hotellide taga kõrguvad mäed, viinapuuistandused lõunapoolsetel nõlvadel...