Minu praktiline kristlus

Avaldatud 6.2.2007, autor Jana Rosin, allikas Meie Aeg

Olen olnud Jumala juures üle kümne aasta. On olnud häid ja halbu aegu. Häid koos Temaga, halbu Temata. Kuid olen Taevaisale tänulik oskuse eest oma halbadest kogemustest õppida. Aga kõige enam Tema lakkamatu juuresoleku ja tohutu armastuse eest.

Olen pärit läbinisti paganlikust perekonnast, mulle pole teada ühtki sugulast ei ema ega isa liinis, keda võiksin kristlusega seostada. Ometi – “Ta on nende südamesse pannud ka igaviku” ütleb oma vigadest õppinud Saalomon Kg 3:11 ja mina olen tundnud seda juba alates ajast, kui kristlus ei tähendanud mulle üleüldse mitte midagi.

Klassikalise pubekana süvenesin keskkoolis elu mõtte otsimisse, teed valgustamas minu lemmik absurdikirjanik. Seejärel, tänu oma heale sõbrale, sattusin budistide ringkonda käima ja budism oli tollal tõeliselt kõva sõna. Tõlkisin mõned raamatud, lugesin mõnda ... aga hirm surma (ehk teisisõnu olematuse) ees, mida olin teadvustanud 6. eluaastast alates, ei taganenud. Mis on ju iseenesest imelik, kuna budism toetab õpetust lõputuist ümbersündidest.
Elasin oma elu nii, nagu heaks arvasin, kuni ühel päeval vajasin hädasti abi. Minu sõbrad budalased olid kõik emigreerunud (“vene aeg” oli lõppemas), aga budist olla ilma õpetajata ei saa. Ent budalased ütlevad ka, et tähtis pole see, millise tee valid, vaid see, et pärale jõuad. Igatahes otsustasin, et minust peab kristlane saama. Ja otsustasin sealjuures täiesti siiralt, südamest.

Palusin Jumalalt juhatust, millisesse kirikusse peaksin minema või midagi sarnast, sest “õigesti” palvetada ma ei osanud. Aga sellest polnud midagi, sest meie hea Isa taevas kuuleb ju iga meie mõtet. Ja Ta vastas. Leidsin ajalehest meie koguduse Kirjaliku Piiblikursuse teate ning loomulikult võtsin kohe ühendust. Ja loomulikult võtsin lõppude lõpuks vastu Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks (nagu ütlevad ameeriklased) ning sain Jumala lapseks.

Nagu enamik vastsündinud kristlasi, olin kohutavalt innukas oma usku kuulutama nii sobival kui ebasobival ajal. Üks tragikoomiline seik meenub seoses külaskäiguga oma parima sõbranna juurde. Pärast paaritunnilist (edutut) kihutustööd õnnestus mul lahkudes kasutada mingit väga ebakristlikku väljendit, mille peale ta rahulikult mainis, et päris kristlane ma vist veel pole. Teine asi, mis veel tollest ajast selgesti meenub, on see, et kirikus tundusid kõik pühakud olevat. Mäletan hästi üht esimestest kordadest palvegrupis, kui üks kena noor õde palus andestust oma pattude pärast ja mina mõtlesin, et mis pattusid saab temal küll olla.

Mina ise tulin maailmast ja olin järele proovinud kõiksugu asju. Asju, millest enamuses tuli loobuda. Ja ma tegin seda rõõmuga, ehkki võideldes. Kõige raskem oli suitsetamist lõpetada. Minuga ei juhtunud imet nagu mõnega, kes oli lõpetanud päevapealt. Ausalt öeldes olin esialgu isegi veidi pettunud. Hiljem, kui sellest pahest vabaks sain, olin Taevaisale ääretult tänulik, et see toimus ainult tänu koostööle Temaga ja mul ei jäänud vähimatki võimalust öelda, et olen ise midagi saavutanud.

Aeg läks... Püüdsin kõigest väest Taevaisale ustav olla ja pidada kinni peamisest – “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ...armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:37-39). Ometi olin ikka ja jälle sunnitud koos Paulusega tõdema: “Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! ... Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” (Rm 7:14).

Pikapeale hakkas see mind muserdama. Ikka ja jälle avastasin enda sees himusid, millele ma juba ammu ei olin öelnud. Esialgu olin ehmunud. Mõne aja möödudes meenusid mulle Jeesuse sõnad Mäejutlusest: “Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames” (Mt 5:28). Ma pean selgituseks ette rutates ütlema, et rebisin tookord Tema sõnad jutluse kontekstist välja. Kõik teavad, et Jeesus noomib siin varisere, kes arvasid, et patt on patt alles siis, kui see on füüsiliselt korda saadetud. Jeesus ütleb neile, et ka patu hellitamine üksnes mõttes/ südames, on patt.

Aga tookord mõtlesin ma nii – kui ma oma südames juba olen nendele asjadele jah sõna öelnud, siis pole ju vahet, kas ma neid ka füüsiliselt teen. See on vale! Tollal ma seda paraku ei taibanud.

Ühel, kindlasti mitte heal, päeval olin vaimulikult jõudnud peaaegu sama madalale kui enne Taevaisa juurde tulekut. Kõigele lisaks masendunud. Samas teadsin, et minna pole kuhugi. Ma ei suudaks maailmas rahulikult elada ja teha nägu, et Jumalat pole olemas. Teadsin, et ma ei saa selle teadmise eest põgeneda. Samas tundsin kindlalt – minu vaimulik kogemus peab muutuma, ma pean leidma lahenduse sellele Rooma kirja dilemmale. Olen oma loomult maksimalist – läks trumm, mingu ka pulgad. Aga ma tahtsin oma trummi koos pulkadega tagasi.

Tõenäoliselt pidas nii mõnigi, kes teadis, millist elu tegelikult elan, mind variseriks, kui hingamispäeval kirikusse tulin. Eriti see mulle korda ei läinud, sest teadsin – pean andma Jumalale iga võimaluse mind kõigest sellest välja tõmmata. Pealegi polnud ma olukorraga ei leppinud ega õigustanud seda (kõlab vist paraku enesõigustusena).

Sel ajal kogesin, millist jõudu omavad eestpalved. Mäletan masendavaid päevi, mil ootamatult tundsin, et masendus kaob ja tuju tõuseb. Olin kindel, et keegi on minu eest palvetanud.Teadsin, et mu sõbrad mõtlevad mu peale.
Ja tasapisi sai Taevaisa hakata mind püsti upitama. Tänu Temaga koosoldud ajale teadsin, et Ta on minu kõrval alati olnud ja võtab mind vastu sellisena, nagu olen. “Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja hõõguvat tahti ta ei kustuta ära” (Js 42:3). Sellel ajal õppisin Jumala kohta tohutult. Olin juba varem mõistnud, et Tema ette võib tulla kohe, kui olen eksinud, sest Tema teab nagunii. Ja teadsin ka seda, et Tema on AINUS, kes mõistab, MIKS ma eksisin. Seda on minu meelest tohutult palju ja ma ei suuda Teda selle eest iial piisavalt tänada. Samuti Tema tohutu pikameelsuse eest. Seal, kus mina inimesena leidsin, et olen ületanud kõik piirid, ootas mind Tema.

Aga minu probleem, mille Paulus on nii hästi Rm 7:14 sõnastanud, püsis lahenduseta. Ma pidin leidma sellele vastuse. Ma ei tahtnud enam vaimulikku elu, mis koosneb jätkuvast käpuliolekust. Ma tahtsin võitu Kristuses.

Ja lahendus tuli. Mitte minu “väe või vagaduse” (Ap 3:12) tõttu. See oli Jumala tohutu arm, aga ühel päeval hakkas minuni jõudma arusaam, et MINA ei suuda kunagi pattu võita. Sest ma olen läbinisti patune inimene ja minus, “see on minu lihas, ei ela head” (Rm 7:18). Jeesus ütles siin maa peal olles enda kohta inimesena: “Mina ei või iseenesest midagi teha” (Jh 5:30). Tema KATKEMATU ühendus Isaga tegi võimalikuks patuta elu. See oli lahendus minu probleemile. See on lahendus patuprobleemile meist igaühe elus, “sest TEMA päästab oma rahva nende pattudest!” (Mt 1:21). Isa elas Jeesuses ja tegi oma tegusid, sest Jeesus alistas igal hetkel oma tahte meie patuses lihas Isale. Kui meie sureme oma minale ja lubame Jeesusel elada enda sees, siis “võetakse sangari vangid ja pääseb vägivallatseja saak” (Js 49:24).

Tajusin oma võimetust ennast päästa ka kõige väiksemates asjades. Pärast seda muutus kõik lihtsaks ja väga praktiliseks. Ütlen Taevaisale palves: “Ela minu sees täna, tee oma tegusid ja lase oma valgusel paista nendeni, kes vajavad Sinu päästet.” Ma tean, et mina ise head teha ei suuda, kuid kui Taevaisal on minu südames eluase, siis hea sünnib, mitte minu “väe või vagaduse” tõttu, vaid seepärast, et Jumal on saanud mind kasutada. Ja võin tunnistada, milline fantastiline tunne on kogeda tõelisi võite patu üle igapäevases elus. Ma ei üritagi väita, nagu elaksin täiesti patuta. Kahjuks ei. Ma tahan öelda, et nüüd tean, kuidas on lõppude lõpuks tõeliselt võimalik järgida Jeesuse eeskuju – tuleb lubada Jumalal teha oma tegusid meie kaudu. Siis alles hakkavad asjad toimuma! Niisugune on minu praktiline kristlus.

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat