Liidu esimehe Tõnu Jugari uusaastatervitus

Armas lugeja, taas oleme aastate ringluses uue ringi ees. Meil tuleb aina tõdeda, et selles maailmas muutub iga uus kiiresti vanaks ning igal algusel on lõpp. Siiski on küsimus, mida toob uus ring kellelegi meie seast või mida see tähendab meid ümbritsevale?

Meie kogudused käsitlesidoma iga-aastasel palvenädalal aasta lõpu künnisel – vastu vaadates veel tundmatule uuele – lootuse teemat.

Kahtlemata on just lootus see, mis piltlikult väljendades hoiab püsti. Kui keegi tahaks ära võtta inimeselt kõik, siis tuleks võtta ära lootus – kaotada lootust tähendab kaotada elu. Kes küll seda peaks soovima? Kahjuks on see lootuse ja elu vastane jõud siiski maailmas olemas.

Piibli põhjal on kahtesugust lootust: lootus, mis ei peta, mis jääb püsima, ja lootus, mis kaob oma pettekujutuste miraažina. Siia juurde üks seda väljendavatest kirjakohtadest: “Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes Sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda” (Jr 17:13).

Püsiva – täituva lootuse aluseks on Jumal. Jeesus Kristus, inimese Päästja ja Lunastaja on selle lootuse allikas.

Hea lugeja, ma tahan Sulle uue aasta alguses kõike head soovides ulatada kolmest kaunist õiest koosneva kimbu: lootus, usk ja usaldus.

Usk on väga tihedalt seotud lootusega. Näen neid kahte lõpuni seletamatut, saladuslikku mõistet, kirkalt avaldumas Jeesuse isikus ja elus, mis peegeldub meile vastu avatud evangeeliumi lehekülgedelt. Nimelt – lootust ja usku tuli Jumala Poeg tooma pimeduse, kannatuste, lootusetuse udusse mähkunud maailma.

Kui ma püüan eneses pisut mõtestada lahti lootust ja usku, siis minu jaoks on usk rohkem teadmiste ja kogemuste keskne – ma tean erinevate allikate põhjal (loodus, Piibliraamat, elu kui nähtus jne), et Jumal on olemas. Ometi on ka usk midagi seletamatut. Ühenduses inimese sees oleva Jumalast antud tunnetusega on usk võimeline nägema nähtamatut. Kuulus Hb 11:1-3 ütleb: ”Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.” Kõigele seletamatule vaatamata öeldakse siin siiski selgelt: “Usk on tõelisus, tõendus, mõistmine.”

Lootus samas on minu jaoks veelgi seletamatum, sest lootus on võimeline püsima isegi veel siis, kui kõik muu on lõppenud, kui mõistus tõrgub ja usk ei suuda näha. Võib-olla põhineb lootus kõige enam tunnetusel – eriline Jumala Vaimu and inimese südames.

Räägitakse, kui 1966. aasta Tažkendi maavärisemise ajal hukkus mõne minutiga kümneid tuhandeid inimesi, leidus üks isa, kelle poeg oli samal ajal koolis nagu paljud teisedki. Halba aimates jooksis ta sinna ning nägi – koolist oli alles vaid rusuhunnik. Teades umbes, kus oli asunud tema poja klassiruum, hakkas ta kätega rususid eemaldama. See oli loogika- ja mõistusevastane, samas ka hädaohtlik tegevus, inimesed keelasid teda, kuid isa vaid korrutas: “Mu poeg on seal.”

Mees tegutses, kuidas jõudis aina hüüdes oma poja nime. Imestus oli vaga suur, kui kusagilt alt kostus nõrk hääl: “Isa-isa, ma teadsin, et sa tuled!!!”

See on imeline, mida suudab usk ja lootus, kui nad on ühendatud. Lootus paneb tegutsema, annab ülijõu. Kui me oleme usklikud inimesed, seega lootuse inimesed, siis oleks ju võimatu, et oleksime ikkagi passiivsed pealtvaatajad, samal ajal kui maailm hukkub meie ümber ilma Jumalata. Siia aga lisandub veel üks imeline komponent – usaldus. Ülalkirjeldatud loos usaldas poeg jäägitult oma isa. Kas meie iseloomu ehib usaldus?

Mis on usaldus? Ühel seminaril tehti järgmine ekspriment: kutsuti auditooriumi ette kaks meest, üks oli kõhetu, kuid aktiivne ja teine oli turske, näivalt jõuline ja rahulik. Turskem pidi seisma paari sammu kaugusele, kõhetu ette. Turskelt küsiti, kas ta usaldab selg ees, sirgelt kukkuda, teades, et tema taga seisev mees püüab ta kinni enne, kui ta põrandale prantsataks. Turske vaatas väga kahtlaselt kõhetut, usutledes, kas viimane ikka on kindel, et saab sellega hakkama. Kõhetu lubas seda kindlasti teha. Siis, kui turske oli ennast langetamas, pöördus ta viimasel hetkel ringi, et näha, kas see mees on selja taga ikka valmis. Lõpuks, olles üritanud mitu korda, pöördus ta ning tunnistas, et ta ei suuda seda teha. Siis küsiti turskelt, kas tema oleks valmis kõhetut meest püüdma – vastus kõlas enesekindlalt: “Muidugi, milles küsimus!”, paisutades samal ajal muskleid särgi all. Jälle seisid mehed, kuid nüüd teises järjestuses. Just siis, kui kõhetu pidi kukkuma, pöördus ta järsku ning ütles, miks mina peksin seda tegema ja teda usaldama – tema ei usaldanud ju mind?

USALDUS – Piibli psalmides ütleb vanaaja poeet: “Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis Ta annab sulle, mida su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!” (Ps 37:3-5)

Lootus, mis on ühenduses usaldusega, omab veel mõnda komponenti või omadust.

Mõnikord tekivad abikaasade vahel arusamatused, siis kui on küsimus, kes peaks autot juhtima. Mees arvab, et ta teeb seda loomulikult paremini, kuid ka naisel on oma vastuargumendid...

1. Usaldus kutsub endast andma midagi. Loobu millestki, mis sind takistab usaldada!

2. Ära usalda liialt oma arusaamist – ära ole liiga tark enese meelest.

3. Tunnista Jumalat. Kas meie elu – see, mis jääb peale sõnade, tunnistab, et me usume, loodame ja usaldame Jumalat kõige enam siin maailmas? Kas inimesed saavad usaldada meid, kui nad näevad, et kirikuinimesed on väljaspool kirikuruume samasugused kui muudki, kelle elust puudub Jumal.

4. Tunnusta teist inimest, kes on sinu kõrval. Kas see on sulle raske? Proovi rohkem seda oma elus ja sa tunned, kuidas see mõjub sinu usaldusele ja suhetele inimestega.

5. Lootus, mis on ühendatud ka usaldusega, esitab meile nõude, et meil tuleb edasi minna – me ei saa poolel teel seisma jääda.

Võtkem vastu need Jumala kingitused uueks aastaks – lähme edasi! KÕIGI JUMALA TÕOTUSTE TÄITUMISE AEG EI OLE ENAM KAUGEL!