Ellen White 21. sajandil

Mida arvata autorist, kes annab naistele nõu oma kleit 20 sentimeetrit lühemaks teha maailmas, kus need on juba niigi lühikesed, või nõuandest õpetada adventkoolides tüdrukutele hobuse rakendamist ja ratsutamist, kui enamik neist ei vajagi sellist oskust? Osa probleemist on, et maailm on võrreldes Ellen White’i eluajaga radikaalselt muutunud. Ent see ei ole ainuke küsimus, mida 21. sajandi lugejad peavad silmas pidama, kui nad loevad teisel ajastul elanud prohveti nõuandeid. Teie ees on kümme juhtnööri, kuidas Ellen White’i tulemuslikumalt ja tasakaalukamalt lugeda.¹

1. Hoia tähelepanu kesksel teemal. Ellen White’i tekste saab lugeda vähemalt kahel erineval moel. Üks on otsida keskseid teemasid, teine on otsida uut ja erinevat. Esimene viib õige arusaamiseni, samas kui teine viib autori mõtte väänamiseni ja sageli ka äärmustesse, mida Ellen White ise põlgas. Tema ise oli Piibli uurimise eestkõneleja, ta üles, et lugejad otsiksid Piibli „suure peateema osas teadmisi“. Tema jaoks oli see teema lunastusplaan ja suur võitlus hea ja kurja vahel. Piibli uurimine suure keskse teema valgel „saab iga teema uue tähenduse“ („Haridus“, lk 190, 125).

Lühidalt, tema nõuanne oli lugeda selleks, et mõista suurt pilti. Suur pilt annab konteksti, millest lähtudes tõlgendada kõiki teisi teemasid, nii tähenduse kui olulisuse mõttes. See põhimõte kehtib võrdselt nii Piibli kui ka Ellen White’i tekstide puhul.

2. Rõhuta olulist. 20. sajandi alguses, mil mõni kogudusejuht kasutas tema kirjutisi võitluslikult, et tõestada teatud prohvetlikke punkte, mida Ellen White ise pidas vähetähtsaks, kirjutas ta, et „meie töö vaenlane on rahul, kui vähetähtsat teemat kasutatakse meie vendade meelte kõrvalesuunamiseks peaküsimustelt, mis peaks olema meie sõnumi alustala“ („Valitud sõnumid“ 1kd, lk 164, 165).

3. Uuri vastava teema kohta kogu kättesaadavat materjali. Ellen White’i pojapoeg ja biograaf Arthur White rõhutas seda teemat, kirjutades, et „paljud on eksinud tunnistuste tähenduse tõlgendamisel, lugedes üksikuid seisukohti või terveid seisukohti kontekstiväliselt ja võttes neid oma usu aluseks. Mõni teeb seda isegi siis, kui on teisi lõike, mis hoolikal lugemisel näitavad, et uskumus, mis rajaneb eraldiseisval seisukohal, on vastuvõetamatu.“²

4. Väldi äärmuslikke tõlgendusi. On neid, kes ei järgi Ellen White’i nõuannet, mille ta andis, ning loovad temast endale äärmusliku kuju. Ellen White oli pigem tasakaalukas – omadus, mis kahjuks puudub nii mõneski, kes väidab end olevat tema ustav järgija. Näiteks rõhutab mõni seisukohta, milles Ellen White viibutab näppu pallimängu suunas, ning teeb järelduse, et Ellen White mõistis kõik sellised mängud hukka, kuigi ta kirjutas, et „ma ei mõista hukka pallimängu kui lihtsat treeningut, ent ka pallimängu lihtsusega võib liialdada“ („Adventkodu“, lk 499). Nagu selles, nii oli Ellen White paljudes teisteski küsimustes pigem mõõdukas kui äärmuslane.

5. Võta arvesse aega ja kohta. Aja ja koha muutumise tõttu on oluline mõista Ellen White’i paljude nõuannete ajaloolist tausta. Võib mõelda näiteks tema nõuandele 19. sajandi naistele lühendada oma kleiti 20 sentimeetri võrra. Seda osundust ei saaks ju kasutada nii, nagu oleks ta selle kirjutanud miniseelikute ajastul. „Mis puudutab tunnistusi,“ kirjutas Ellen White, „siis midagi ei peaks ignoreerima, midagi ei tohiks kõrvale lükata, aga arvestama peab aja ja kohaga.“ („Valitud sõnumid“, 1kd, lk 57) Seda nõuannet kordas ta oma töö jooksul alatasa.

6. Uuri iga teemat selle sõna-sõnalises kontekstis. Inimesed ehitavad oma arusaamise Ellen White’i õpetustest üles väljavõttele või lõigule või tervikust eraldatud lausele, mis kõik on taustast välja võetud. Mõeldes oma tekstide vääritikasutamisele, kirjutas ta, et „nad tsiteerivad poolt lauset“, nad jätavad „teise poole välja, mis, kui seda ka tsiteeritaks, näitaks nende argumendi väärust“ („Valitud sõnumid“, 3kd, lk 82). Jälle kommenteerib ta nende teguviisi, kes „lauseid nende taustast välja tõstes ja inimlike kaalutluste kõrvale asetades jätavad mulje, et minu kirjutised kaitsevad nende hukkamõistvaid seisukohti“ (kiri 08, 1906).

7. Anna endale aru, missugune oli Ellen White’i arusaam ideaalist ja reaalist. Ellen White andis sageli nõu kahel tasandil. Esimest võib vaadelda kui ideaali. Selle tasandi nõuanded ei luba erandeid. Ühe näitena selle tasandi kohta on tema nõuanne, mis on seotud ideaaliga, et vanemad peaksid olema „oma laste ainsad õpetajad, kuni lapsed on saanud kaheksa- või kümneaastaseks“ („Tunnistused kogudusele“, 3kd, lk 137).

Teisalt, kui ta tegeles igapäevaelu olukordadega, tasandas ta oma nõuannet vastavalt päris inimeste päris piirangutele. Seega leevendas ta oma nõuannet vanematele olla oma laste „ainsateks“ õpetajateks, märkides seejuures, et ideaal kehtib „siis, kui“ mõlemad vanemad on selleks tööks võimelised ja tahtlikud. Kui ei, peaks lapsed kooli saadetama („Valitud sõnumid“, 3kd, lk 215–217).

Ellen White ei kaotanud kunagi ideaalitunnetust, aga ta oli valmis oma nõuannet tasandama, et see sobiks tegeliku maailma oludega. Üks tema elu nuhtlusi olid inimesed, kes kogusid ainult ideaali-seisukohti ja otsisid võimalusi „kohandada neid igaühele, peletades nõnda inimesi eemale, mitte hingi võites“ („Valitud sõnumid“, 3kd, lk 284–288).

8. Kasuta talupojatarkust. Ellen White’i tsitaadid ei lahenda iga probleemi. Mõnikord need lihtsalt ei sobi. Kui tema nõuandele, et lapse 8- kuni 10-aastaseks saamiseni peaksid lapse ainsateks õpetajateks olema tema vanemad, järgnesid probleemid, kuna mõni inimene lükkas seda mõtet äärmuseni, vastas ta, et „Jumal soovib, et me tegeleksime nende probleemidega tundlikult“. Ta jätkas, märkides ära, et teda tegid pahaseks inimesed, kes võtsid seisukoha, et „õde White on öelnud nii ja nii ja õde White on öelnud nii ja nii ja seepärast teeme me just nii“. Tema vastus sellistele inimestele oli, et „Jumal soovib, et meil kõigil oleks terve mõistus ning Ta tahab, et me arutleksime terve mõistusega. Tingimused muudavad olukordi. Tingimused muudavad asjade suhteid.“ („Valitud sõnumid“, 3kd, lk 215, 217) Tema nõuanne oma lugejatele oli kasutada talupojatarkust ka siis, kui neil on kõnealusel teemal olemas tema tsitaat.

9. Uuri aluspõhimõtteid. 20. sajandi saabumisel kirjutas Ellen White, et oleks hea, „kui tüdrukud /…/ saaksid õppida hobuse rakendamist ja ratsutamist“ („Haridus“, lk 216, 217). Neid tegevusi oli vaja tema ajal, tänapäeval enam eriti mitte. Ent põhimõte, mis siit peegeldub, on väga oluline ka täna. See on: noored naised peaksid olema võimelised ise paigast paika liikuma. Tänapäeval tähendab see autojuhtimisoskust ja võimekust rehvi vahetada. Nõuande spetsiifika võib muutuda, aga aluspõhimõtte väärtus on jääv.

10. Ole kindel, et Ellen White seda ikka ütles. Ellen White’ile on külge kleebitud palju seisukohti, mida ta kunagi ei öelnud. Ainuke turvaline tee on kasutada vaid neid seisukohti, mida võib leida tema avaldatud töödes, või seisukohti tema avaldamata materjalidest, mida võivad kinnitada Ellen White’i uurijad. Paljusid on eksiteele juhatatud seisukohtadega, mis on Ellen White’ile omistatud, kuid mida ta kunagi pole öelnud.

Ellen White’i kirjutised on lugejatele üle maailma olnud suureks õnnistuseks. Need on veelgi viljakamad siis, kui neid loetakse ülal antud juhtnööde silmas pidades.

Kuidas lugeda Ellen White’i?

• Hoia tähelepanu kesksel teemal: tema nõuanne oli lugeda selleks, et mõista suurt pilti. Suur pilt annab konteksti, millest lähtudes tõlgendada kõiki teisi teemasid, nii tähenduse kui olulisuse mõttes.
• Rõhuta olulist: „meie töö vaenlane on rahul, kui vähetähtsat teemat kasutatakse meie vendade meelte kõrvalesuunamiseks peaküsimustelt, mis peaks olema meie sõnumi alustala”.
• Uuri vastava teema kohta kogu kättesaadavat materjali: paljud on eksinud tunnistuste tähenduse tõlgendamisel, lugedes üksikuid seisukohti kontekstiväliselt ja võttes neid oma usu aluseks.
• Väldi äärmuslikke tõlgendusi: Ellen White oli tasakaalukas – omadus, mis kahjuks puudub nii mõneski, kes väidab end olevat tema ustav järgija.
• Võta arvesse aega ja kohta: seda nõuannet kordas Ellen White oma töö jooksul alatasa.
• Uuri iga teemat selle sõna-sõnalises kontekstis: lauseid nende taustast välja tõstes ja inimlike kaalutluste kõrvale asetades jätavad mulje, et minu kirjutised kaitsevad nende hukkamõistvaid seisukohti.
• Anna endale aru, missugune oli Ellen White’i arusaam ideaalist ja reaalist: Ellen White ei kaotanud kunagi ideaalitunnetust, aga ta oli valmis oma nõuannet tasandama, et see sobiks tegeliku maailma oludega.
• Kasuta talupojatarkust: tingimused muudavad olukordi. Tingimused muudavad asjade suhteid.
• Uuri aluspõhimõtteid: nõuande spetsiifika võib muutuda, aga aluspõhimõtte väärtus on jääv.
• Ole kindel, et Ellen White seda ikka ütles: paljusid on eksiteele juhatatud seisukohtadega, mis on Ellen White’ile omistatud, kuid mida ta kunagi pole öelnud.

George R. Knight oli 30 aastat Andrewsi ülikooli õppejõud. Praegu on ta pensionil.

¹ Üksikasjalikuma arutelu sel teemal leiad George R. Knighti raamatust Reading Ellen White: How to Understand and Apply Her Writings (Hagerstown, Md.: Review and Herald Publishing Assn., 1997).

² Arthur L. White, Ellen G. White: Messenger to the Remnant (Washington, D.C.: Review and Herald Publishing Assn., 1969), lk 88.