On inimesi, kelles tekitavad küsimusi erinevad piiblitõlked ja eriliselt mõned kirjakohad, kus erinevates tõlkevariantides on kas midagi lisatud või välja jäetud. Et sellistele küsimustele vastata, peame mõistma, mil viisil on ajaloo jooksul Piibli teksti säilitatud ja edasi antud. See lühike teemakäsitlus annab lugejale mõned põhimõtted, mille abil sellistele küsimustele vastata. Käesolev uurimus keskendub mahu piirangute tõttu Uuele Testamendile.
Kõigepealt peaksime meeles pidama, et Uue Testamendi osad pandi kirja paari lühikese aastakümne jooksul, vastandina Vanale Testamendile, mille kirjutamine võttis aega enam kui aastatuhande. Meie ajani ei ole säilinud mitte ühtegi originaalteksti, on olemas ainult koopiad, mis olid kirjutatud kas papüürusele või loomanahale (pärgamendile). Uue Testamendi raamatuid ei kopeeritud mitte ainult kirjutusmaterjalide kehva säilivuse tõttu, vaid ka sellepärast, et kristlus levis ja kogudustel oli Uue Testamendi kirjutisi tarvis.
Käsikirjade kategooriad
Tänaseni on säilinud umbes 6000 Uue Testamendi käsikirja. Lisaks neile on olemas varajasi tõlkeid – näiteks süüria, ladina, kopti, armeenia ja etioopia keelde – ja viiteid Pühakirja tekstidele varaste kirikuisade kirjutistes.1 Kreekakeelsete käsikirjade arv suureneb veel tänapäevalgi, kuna avastatakse uusi dokumente. Need Uue Testamendi käsikirjad jagatakse nelja kategooriasse:2
Papüürus. Need on suurtähtedega kirjutatud. Vaid umbes sada papüürust on leitud ja säilinud. Suurem osa neist on pärit Egiptusest, mille kuiv kliima soodustab pikemat säilimist. ”Need on varased käsikirjad (teisest kaheksanda sajandini). Suurem osa neist on leitud viimase saja aasta jooksul. Vaid üheksa papüüruskäsikirja oli leitud enne 1900. aastat.”3
Suurtähed. Need on käsikirjad, mis on kirjutatud loomanahkadele, kasutades vaid suurtähti. Need jäävad ajavahemikku kolmandast kümnenda sajandini. Selliseid käsikirju on umbes 300. Vaid ühel neist on Uue Testamendi täistekst.
Väiketähed. Need käsikirjad on kirjutatud loomanahkadele kreeka tähestiku väiketähti kasutades. Selliseid käsikirju on umbes 2850. Nende kirjutamise aeg jääb vahemikku üheksandast sajandist kuni trükipressi leiutamiseni, mil trükkimine hakkas käsitsikirja asendama.
Palveraamatud. Need on käsikirjad, mille tekstid on ritta seatud vastavalt liturgilisele aastale ja kus on piiblilugemist igaks päevaks. Neid on nii suurtähelises kui ka väiketähelises vormis. Need on nelja hulgas kõige vähemtähtis käsikirjagrupp, kuigi nende arv on suur – umbes 2400.
Tekstipered
Piibli õpetlased on käsikirjade suure massi jaotanud kolme tekstitüüpi ehk -peresse. See ei ole raudkindel klassifikatsioon, kuid teatavad sarnasused osade käsikirjade vahel lubab neid nii jaotada. Minevikus on teksteperesid mitmeti nimetatud ja kategoriseeritud,4 kuid tänapäeval kasutatakse kolme tekstitüübi kategooriat: enamustekst, Aleksandria tekst ja lääne tekst.
Enamustekst. Enamusteksti kategooriat on nimetatud ja Bütsantsi tekstitüübiks. Sellesse kategooriasse kuuluvad palveraamatud ja suur osa väiketähelistest käsikirjadest. Niinimetatud Textus Receptus põhineb selle tekstitüübi käsikirjadel, kuid ei ole sellega identne. Umbes 80% säilinud Uue Testamendi käsikirjadest kuulub enamustekstitüübi kategooriasse. Selle tekstipere kõige varasemad liikmed tulevad 4. sajandist, kuid enamik neist tekstidest on tuhat (või enamgi) aastat hilisemad kui originaalid e autograafid. Seda tekstitüüpi kirjeldatakse kui „sujuvat, ühtesulandatud (kaks allikat on ühte sulandatud nii, et uus variant ei ole identne kummagi allikkäsikirjaga, vaid on kompilatsioon kahest variandist), harmoniseeritud tekst (kus paralleeltekstid on sarnased), mis on liturgilise kasutusega.”5 See tekstitüüp domineeris idakirikus, õigeusu kirik jäi kreeka keele kasutuse juurde, samas kui rooma katoliku kirik valis ladina keele. Õigeusu kirik võttis üle ka Vana Testamendi kreekakeelse tõlke Septuaginta, lisades apokrüüfilisi raamatuid, mida ei ole heebreakeelses Vanas Testamendis.
Mõned kristlased hindavad enamusteksti väga kõrgelt, samas on teised arvamusel, et see tekstitüüp ei ole nii hea kui ülejäänud kaks tekstitüüpi. Põhjus seisneb selles, et selles peres on võrdlemisi hilised käsikirjad ja varaseid on nende hulgas vaid mõni üksik. Selle tekstitüübi teksti ei ole leitud üheltki papüürustelt (enne neljandat sajandit) ega ka Nikaia kirikukogu eelsete kirikuisade tekstidest, samuti on selle tekstitüübi stiil teiste tüüpidega võrreldes kehvem.
Lääne tekst. See tekstitüüp on kõige ähmasema definitsiooniga. See tuleb 200. aasta kandist. Seda on kasutanud „varaseimad kristlikud kirjamehed Palestiinas ja Väike-Aasias. Lääne tekstid on enamasti täistekstid ja on eriliselt olulised siis, kui nende tekst langeb kokku emma-kumma teise tekstitüübiga.”6 Selle tekstitüübi esindajaks on näiteks Codex Bezae Cantabrigiensis ehk tekst D.7
Aleksandria tekstitüüp. Seda teksti on leida kõige vanematest käsikirjadest, millest vanimad ulatuvad 2. sajandisse. Seda tekstitüüpi on nimetatud ka Egiptuse tekstiks või neutraalseks tekstiks.8 K. Aland ütleb, et see „tekst kipub olema raskem (mis selgitab erinevaid variante teistes tekstitüüpides) ja lühem. Suurem osa tekstiuurijatest on arvamusel, et see tekstitüüp, mis on kirja pandud varastes suurtähtedega käsikirjades (nagu Vaticanus ja Sinaiticus) ja varastel papüürustel, on meile teada olev parim tekst.”9
On tõstatatud küsimus, miks on meil nii palju Bütsantsi teksti koopiaid. Käsikirjade hulka vaadates võiksid inimesed otsuste langetamisel toetuda kvantiteedile, mitte kvaliteedile. Võimalikke vastuseid on mitu:
1) kristlusel oli algusaegadel enam-vähem üks ühine keel – kreeka keel. Varased kirikuisad kirjutasid ka kreeka keeles. Hilised kirikuisad lülitusid ümber ladina keelele. Hieronymus oli lõpetanud oma ladinakeelse tõlke 405. aastaks, sellest tõlkest sai Vulgata.10 Kuid oli olemas ka varasemaid versioone ja käsikirju. Kui ladina keelest sai lääne keel, muutus kreekakeelsete käsikirjade tähtsus väiksemaks. Samas jäi idakirik kreeka keele juurde ja nemad tootsid sadu käsikirju.
2) On argumenteeritud, et Diocletianuse tagakiusamisperioodi vältel sunniti kristlasi kõiki oma pühi kirju põletama. See viis Pühakirja käsikirjade defitsiidini. Kuid veidi aega pärast Diocletianust algas Costantinuse aeg, mis tähendas kristluse jaoks olulist pööret – kristlusest sai riigiusk. Järsku tekkis tohutu nõudlus Uue Testamendi käsikirjade järele. Koguduse juhid siin ja seal panid aluse ümberkirjutamiskeskustele.
3) Islami tugevnemine Põhja-Aafrikas takistas kristluse levikut sealses piirkonnas. Bauder ütleb, et „moslemid põletasid tihti kristlaste käsikirju, kui nad neid leidsid.”11 Ka see võib selgitada Bütsantsi tekstitüübi kõige laialdasemat levikut.
Tekstiprobleeme
Käsikirjadesse on sisse hiilinud tekstilised erinevused. Mõnedele siiratele kristlastele võib see tõsist pettumust valmistada, kuna esmapilgul seab see tõsiasi küsimärgi alla piibliteksti usaldusväärsuse. Tegelikult ei ole mureks põhjust, nagu järgnevast selgitusest nähtub.
Kuigi meil on olemas tekstivariaablus, on Piibel ometi kõige paremini säilinud tekst kogu antiikajast. Suurema osa erinevuste puhul on tegemist pisierinevustega. Näiteks leiame mõnedes käsikirjades sidesõna „ja”, samas kui teistes käsikirjades on see välja jäetud (Ilm 4:10); apostel kõneleb kas „meist” või „teist”, st mõnes käsikirjas arvab ta end usklike hulka, kellele ta kirjutab, mõnes käsikirjas mitte (1Jh 1:4). Enamik selliseid variante on tekkinud ümberkirjutamise käigus. Need variandid ei muuda mingilgi viisil Piibli teoloogiat.
Mõnel üksikul juhul on käsikirjas näha väikeseid teoloogilisi muudatusi, kuid sellised käsikirjad paistavad oma erilisusega teiste hulgast silma. Kuidas nii? Esimese sajandi lõpus ja teise sajandi jooksul lõi tuntud hereetik Marcion omaenda piiblikaanoni, mis põhines ideel, et Uue Testamendi armastaval Jumalal ei ole mitte mingit seost Vana Testamendi pealtnäha kurja Jumalaga. Niisiis eemaldas ta Uue Testamendi tekstist Vana Testemandi viited või muutis neid. Kuidas me teame, et ta eksis seda tehes? Teame seda just tänu suurele Uue Testamendi käsikirjade hulgale. Mitte ühtegi piibellikku doktriini ei ole selliste käsikirjade olemasolu tõttu muudetud. Tuletagem meelde, et Piibli doktriinid ei põhine tavaliselt vaid ühel piiblitekstil, vaid me leiame kinnitusi nende kohta kogu Pühakirjast.12 Isegi kui ühte kirjakohta oleks sattunud viga, juhiksid teised samateemalised tekstid sellele tähelepanu. Aland võtab selle hästi kokku sõnadega: „Identifitseerides ühe käsikirja tekstistiili, on väga lihtne mööda vaadata tõsiasjast, et kuigi Bütsantsi impeeriumi teksti ja Egiptuse Aleksandria teksti nähakse teoorias kui üksteisele täielikult vastanduvat teksti, on nendevahelised sarnasused siiski hämmastavad – kuni 80% tekstist kattub. Nii tekstiuurijaid, Uue Testamendi asjatundjaid kui ka lihtsaid koguduseliimeid erutavad erinevused ning tihtipeale nad unustavad, et suurem osa erinevustest on põhjustatud juhusest ja tavalistest ümberkirjutusvigadest ning et märkimisväärseid erinevusi on tegelikult väga vähe – see viib ohuni puude taga metsa mitte märgata.”13
Meil on ülesanne maadelda küsimusega, milline variant on parem ja milline kannab ustavamalt edasi originaali teksti, kuid selle kõige juures ei peaks me meelt heitma. Jumala Sõna on endiselt usaldusväärne. D. A. Carson ütleb: „Mitte ükski doktriin, mitte ükski otsene korraldus, mis on meile jäetud, ei ole erinevate variantide olemasolu tõttu mingilgi viisil löögi all. See kehtib kõigi tekstitraditsioonide osas. Mõne üksiksalmi interpretatsiooni võib küll küsimuse alla seada, kuid mitte kunagi ühegi doktriini oma.”14 Mis siis on põhjustanud erinevaid tekstivariante? Need põhjused võib jagada tahtmatuteks muudatusteks ja mõnel üksikul juhul tahtlikeks muudatusteks.15
Tahtmatud muutused on selliste ümberkirjutusvigade tulemused: 1) Scripto continua: suurtäheline kiri ei jäta sõnade vahele tühikut, see tekitab segadust ja halvimal juhul vigasid, mida autor ei olnud mõelnud. 2) Tähtede segiajamine: mõned tähed näevad ühtemoodi välja. Kui neid ei ole kirja pandud väga selgelt või kui käsikirjaga on midagi juhtunud, võib ümberkirjutaja neid segi ajada. 3) Juurdepanemine või ärajätmine: ümberkirjutaja kordab kogemata tähte või silpi või jätab kogemata ühe või mitu tähte välja. 4) Teksti ähmasus: ümberkirjutaja ajab segi käändelõppe või muud taolist 5) Homoioteleuton ja homoioarcton: kui sõnad või fraasid algavad sama tähekombinatsiooniga, on silmadel lihtne üle teksti libiseda ja osa materjalist välja jätta. 6) Kuuldelisus: see on oht homonüüme (sama kirjapildi, aga erineva tähendusega sõnu) valesti tõlgendada, eriti kui ümberkirjutamine on toimunud suulise teksti diktaadi vormis. 7) Kirjavahemärkide probleemid: ilma sõnavahedeta tekstis ei ole kirjavahemärke. Koma või punkti panemine valesse kohta võib tähendust oluliselt muuta (vt Luuka 23:43). 8) Ühe tähe muutus: Luuka 2:14 on mõnedes käsikirjades sõna eudokia lõppu lisatud sigma. See täht muudab tõlget, fraasist „rahu maa peal, inimestest hea meel” saab „rahu maa peal (nende) inimeste seas, kellest tal on hea meel”.
Tahtlikud muutused on keerukamad. Samas ei peaks me oma mõtteis kohe ette kujutama kõige hullemat. Vahel murdis kirjutaja pead teksti kallal, millest ei olnud lihtne aru saada; teistel juhtudel on algkeelne tekst niivõrd raskestimõistetav, et kirjutajad on püüdnud teksti lihtsamalt mõistetavaks teha. Tahtlikud muutused kuuluvad sellistesse kategooriatesse: 1) Selgituslik lisand: kirjutaja ei olnud rahul fraasiga „jüngrid” (kreeka keeles koos määrava artikliga – tõlk.), asendades selle fraasiga „tema jüngrid”. Selle asemel, et kirjutada „ta ütles”, lisab ümberkirjutaja „Issand ütles”. Vahel väljendavad need lisandused innukat pühendumist: „Jeesusest” saab „Jeesus Kristus” ja lõpuks „Issand Jeesus Kristus”. 2) Stiililine kohendamine: parandatud on keelt ja grammatikat. 3) Ühtlustamine: kirjutaja on leidnud paralleeltekstide vahel erinevusi ja ta on püüdnud neid ühtlustada. 4) Sünonüümide (samatähenduslike sõnade) kasutamine: ümberkirjutaja vahetab ühe sõna teise samatähendusliku sõna vastu ja/või muudab sõnajärge. Vastupidiselt heebrealastele oli kreeklaste jaoks oluline sisu, mitte kirjapilt – see põhimõte lubas neil vabamalt teksti muudatusi teha. 5) Variandi püsivus: kui üks variant on juba loodud, püsib ta visalt kasutuses. 6) Erinevate tekstivariantide segunemine: ümberkirjutaja on tuttav kahe erineva tekstivariandiga ja ta kasutab elemente mõlemast variandist. 7) Suuremahulise Uue Testamendi tekstimuutused: neid on põhjustanud kas teoloogilised või pastoraalsed motiivid. „Suuremahulised tekstimuutused on lihtsalt äratuntavad.”16 See on võimalik tänu teistele, ilma muutusteta käsikirjadele.
Me võime olla kindlad, et Jumal kaitseb oma Sõna, vastasel juhul saaks Tema lunastusplaan rikutud ja inimestel ei oleks päästet. Sellest ei oleks olnud mingit kasu, kui Jumal oleks Pühakirja oma inspiratsiooni kaudu andnud, ent lasknud sellel siis inimeste tegevuse tõttu moonduda või sootuks hävineda. Kuid see Jumala kaitse ei tähenda samas, et Ta ei oleks lasknud käsikirjades eri tekstivariante tekkida. Piiblil on nii jumalik kui ka inimlik külg. Jumal aitab meil Tema Sõna mõista ja Ta ei jäta meid olulistes punktides kunagi omapead. Samas ei peaks me eeldama, et Jumal oleks ühele käsikirjale või käsikirjade perele andnud mingi erilise kaitse. Nagu E. Glenny sõnab: „On parem öelda, et Ta on lasknud oma Sõnal säilida tuhandete käsikirjade kaudu, ja et need, kes tõde otsivad, peavad käsikirju omavahel võrdlema, et leida õige variant.”17
Ellen White ütleb selle teema kohta nii: „Mõned vaatavad nukralt meie poole ja ütlevad: „Kas te ei arva, et ümberkirjutamise ja tõlkimise käigus on tehtud vigu? See on tõenäoline, ja mõistus, mis on nii kitsarinnaline, et kahtleb ja komistab selle tõenäosuse taha, võib sama lihtsalt komistada inspireeritud Sõna saladuste taha, sest tema nõrgukene meel ei suuda haarata Jumala tegutsemist. Jah, nad komistaksid sama lihtsalt ilmselgete faktide taha, mis on tavamõistusele vastuvõetavad ja mille jaoks on Jumala sõnad lihtsad ja ilusad, rikkalikud ja tummised. Need vead ei põhjusta peavalu kellelegi ega pane komistama ühegi sellise inimese jalga, kes suudab ületada ilmutatud tõest lähtuvaid keerukusi.
Jumal andis oma jumalikult inspireeritud Sõna ettevalmistamise surelike inimeste kätte. See Sõna, mis koosneb erinevates raamatutest Vanas ja Uues Testamendis, on selle langenud maailma asukate jaoks juhiseks ja neile pärandatud, et seda õppides ja sealt juhtnööre saades ei peaks ükski inimene oma teelt taeva poole eksima. /.../
Piibel ei ole meile antud ülevas üliinimlikus keeles. Jeesus, selleks et jõuda inimeseni just seal, kus ta on, võttis ülle inimkuju. Piibel peab samuti rääkima inimeste keeles. Kõik, mis on inimlik, on ka ebatäiuslik. Sama sõna väljendab erinevaid tähendusi; ei ole ainulaadset sõna ühe mõtte edastamiseks. Piibel anti praktilisel eesmärgil. /.../
Piibli on kirja pannud inspireeritud inimesed, kuid see ei ole otseselt Jumala mõte või väljendus. See on inimeste oma. /.../ Jumalik mõistus ja tahe teeb koostööd inimlikku mõistuse ja tahtega, ja tänu sellele on inimeste väljendus Jumala sõna.”18
Kreekakeelse Uue Testamendi väljaanded
Praegu on diskussiooni tulipunktis küsimus põhilistest kreekakeelsetest tekstidest ja sellest, millised omaks võtta ja millised hüljata. Kogu temaatika muutub veel keerulisemaks, kui ei lubata ühtegi vahepealset arvamust ja kui ühe seisukoha pooldajad muutuvad kindla käsikirja või käsikirjapere absoluutse usaldusväärsuse osas üleliia dogmaatiliseks. Oht seisab ka selles, et võimalikkusest saab absoluutne kindlus ja et teistsuguste seisukohtade pooldajaid hakatakse hukka mõistma. W. Pickering on selle temaatikaga süvitsi tegelenud ja tema pooldab selgelt Textus Receptust. Ta kirjutab: „Kui Pühakiri ei ole täielikult säilinud, siis muutub õpetus inspiratsioonist vaid akadeemiliseks küsimuseks, millel ei ole meie jaoks praegu mingit tähtsust. Kui meil ei ole inspireeritud Sõnu ja kui me ei tea, millised need täpselt on, siis ei ole võimalik doktriini inspiratsioonist rakendada.”19 Selline seisukoht on problemaatiline, kuna kitsas arusaam inspiratsioonist viib ta väga spetsiifilise arusaamiseni sellest, kuidas Jumal on Pühakirja säilitanud, mis omakorda viib ta spetsiifiliste käsikirjadeni. „Ma usun Piibli originaaltekstide verbaalsesse inspiratsiooni. Ma usun, et Jumal on oma eelhoolitsuse kaudu säilitanud originaalsõnastuse kuni meie ajani ja et meil on võimalik seda sõnastust täpselt teada (kuigi oma hoolimatuse ja laiskuse pärast me praegusel hetkel seda ei tea).”20 Ometi toetab ta samal ajal „traditsioonilist teksti, mis on seisnud vastu kõigile moondamisrünnakutele”.
Me võtame vaatluse alla kolm teksti: eklektilise teksti, enamusteksti ja Textus Receptuse.
Eklektiline tekst. See kreekakeelne tekstikuju ei põhine ühelgi konkreetsel käsikirjal ega tekstiperel. See kasutab pigem elemente kõikidest tekstitüüpidest. See on tekst, mida tavapäraselt kasutavad Uue Testamendi teoloogid kas siis Nestle-Alandi Novum Testemantum Graece 28. väljaandes või Ühinenud Piibliseltside välja antud Greek New Testamenti 4. väljaandes. Mõlemad tekstid on samad, aga joonealune viitestik on erinev. Otsused, millist konkreetset tekstikuju valida, on tehtud nii sisemiste kui ka väliste tõendite põhjal. Mingil määral eelistab see tekst varasemaid käsikirju. Eklektilisel tekstil põhinevad (ingliskeelsed – tõlk.) tõlked on näiteks NASB ja NIV.
Enamustekst. The Greek New Testament According to the Majority Text (toim. Z. C. Hodge ja A. F. Farstad) ilmus 1982. aastal. Selle teksti eelduseks on, et kõige enam kasutatatud tekstivariant on kõige autentsem. „Samas ei ole enamustekstitüüp alati ühtne. Tegelikult on selle tekstitüübi sees viis erinevat käsikirjavoolu ja lisaks on individuaalsete käsikirjade vahel erinevusi.”21 Enamustekst erineb eklektilisest tekstivariandist enam kui 6500 kohas. Kuid see erineb ka Textus Receptusest umbes 1800 kohas. Enamustekstil ei põhine ühtegi (ingliskeelset) tõlget.22
Aland näib arvavat, et hilisemate käsikirjade puhul oli kiriku ühtlustav mõju suurem ning et enne neljandat sajandit oli rohkem vabadust. Seetõttu peaks neljanda sajandi järgsetes käsikirjades olema rohkem ühtlustatust. „Kreekakeelsete käsikirjade teksti põhjalik revisjon pidi toimuma kas kolmanda sajandi lõpul või neljanda alguses. Neil juhtidel ei olnud tekstirevisjoni esmane motivatsioon filoloogiline. Seda kannustasid pigem koguduslikud teoloogiahuvid. Tekst varajasest kolmanda-neljanda sajandi perioodist oli niisiis tekst, mis ei olnud veel jaotunud kindlateks tüüpideks, sest kuni neljanda sajandini ei olnud kirikul sellist organisatsioonilist struktuuri, mis võinuks seda teha.”23
Textus Receptus. Rotterdami Erasmus, katoliku preester ja humanist, andis sellise pealkirja 1633. aastal ilmunud kreekakeelsele tekstile. Seda teksti oli nii tema ise kui ka teised mitmeid kordi redigeerinud. Selle teksti esimene väljaanne põhines vaid seitsmel käsikirjal ja oli koostatud kiirustades. Need käsikirjad olid hilised, 11.–15. sajandist. Ükski neist ei olnud Uue Testamendi teksti täiskäsikiri. Ilmutusraamatu jaoks oli tal kasutada vaid üks käsikiri. Aeg-ajalt lisas ta kreekakeelsesse teksti ladinakeelseid sõnu. Surve all olles lisas ta kreekakeelsele tekstile ka Comma Johanneumi (lisandus salmile 1Jh 5:7), mis nii tema kui ka meie veendumuse kohaselt ei kuulu sinna.
Nagu juba mainitud, erineb Textus Receptus mitmes kohas enamustekstist ja põhineb vaid üksikutel käsikirjadel, mitte sadadel ega tuhandetel. Selle tulemusel tekkis kreekakeelne tekstivariant, mida enne 1516. aastat ei eksisteerinud. Textus Receptust redigeerisid ka Stephanus, Beza ja Elzevirs. Textus Receptuse areng Erasmuse, siis Stephanuse, Beza ja Elzevirsi käe all muudab väite Textus Receptuse inspireeritusest või teksti täiuslikust säilimisest vastuvõetamatuks. Textus Receptuse ajalugu ei jäta mingit kahtlust selles osas, et seda teksti on aja jooksul korduvalt muudetud. See on põhiline takistuskivi nende teel, kes väidavad, et see vastab üksüheselt originaaltekstile.
Lisaks sellele tuleb mainida, et King James Version ei põhinenud ainult Textus Receptusel, vaid ka teistel käsikirjadel, ja aja jooksul toimunud redigeerimise tulemusel erineb praegune KJV tunduvalt 1611. aasta trükist. Seetõttu on idee sellest, et KJV on inspireeritud tõlge, ja ometi on seal ilmnenud eksimusi, mis on nõudnud parandamist, KJV pooldajatele piinlikkust valmistanud. Järgmine küsimus, mis tõstatub, on: „Kui seda tõlget on kohendatud, siis milline versioon sellest on inspireeritud versioon?” Glenny on lausa väitnud, et praegusaja Textus Receptus on samuti teatud mõttes eklektiline tekst. See on originaalväljaandest märgatavalt erinev.
Kuidas suhtuvad teoloogid erinevatesse tekstikujudesse? Meie uurimus on välja toonud mõned probleemkohad, mis on seotud UT käsikirjadega. Siin tuleb appi tekstikriitika. Tekstikriitika on midagi muud kui see „kõrgem kriitika”, mille Ellen G. White eemale lükkas. Glenny defineerib tekstikriitika sel viisil: „Tekstikriitika on kõigi selliste tekstide koopiate ja käsikirjade uurimine, mille autograafid (originaalkäsikirjad) on kaotsi läinud. Selle eesmärgiks on jõuda võimalikult lähedale algtekstile.”24
Praegusaja tõlked
Järgmisena tõstatub küsimus, milline tõlge tuleks valida. Milline on parim tõlge? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Valik sõltub oludest ja eesmärgist.
Selles küsimuses on tarvis avarat mõtteviisi. Paljudel inimestel ei pruugi üldse mingit valikut olla. Nad peavad elama vaid selle ühe tõlkega, mis nende emakeeles kättesaadav on. Võib juhtuda, et nende emakeeles ei olegi Piiblit. Isegi kahekümne esimesel sajandil on palju inimesi, kes oleksid õnnelikud ükskõik millise piiblitõlke üle. Nii et küsimus tõlke valiku kohta on jõukate inimeste ja tööstuslikult arenenud rahvaste küsimus, kellele on kättesaadavad mitmed erinevad tõlkevariandid. Hea on seda laiemat pilti silmas pidada. Öelda kellelegi, kellel on vaid üks piiblitõlge, et tema Piibel ei ole piisavalt hea või mis veelgi hullem, et see tuleks sootuks hüljata – nagu mõnedki murelikud koguduseliikmed ütleksid –, oleks julm ja rööviks neilt inimestelt nende ainsa lootuse. Teadvustades, et mõned tõlked on paremad kui teised, peaksime ometi olema rõõmsad, et meil üldse on Piibel olemas. See peaks meie esmase küsimuse õigesse perspektiivi asetama ning ühtlasi peaks see meile õpetama selles küsimuses jäikadest seisukohtadest hoiduma.
Nende jaoks, kes kuuluvad jõukate rahvaste hulka ja kellel on valida mitme tõlke vahel, on küsimus sellest, milline tõlkevariant valida ja mille poolest erinevad tõlked üksteisest erinevad. Me vastame esmalt küsimusele, millisel moel tõlked üksteisest erinevad.
Esiteks, nad erinevad Uue Testamendi kreekakeelse teksti poolest, millel nad põhinevad. Selles osas on kaks põhilist valikut. Kas tekst põhineb Textus Receptusel ja hülgab kõik teised käsikirjad või põhineb tekst eklektilisel kreeka keele variandil, mis on kokku pandud enamast kui vaid ühest tekstitüübist. Teisel juhul on valikus mitu erinevat tõlget. Textus Receptuse valimine eelduse põhjal, et see on nö puhas tekst, on küsitav. Nagu eespool näidatud, põhineb Textus Receptus piiratud arvul käsikirjadel ja ignoreerib tuhendeid käsikirju, mida teksti koostajal – Rotterdami Erasmusel – ei olnud, aga mis meile on tänapäeval kättesaadavad. Erasmusel olid kasutada vaid hilised käsikirjad. Veelgi enam, seegi tekst ei ole „puhas”, sest Textus Receptusest endast on leitud mitu varianti. See tekst käis läbi mitmest toimetamisetapist, mida ei oleks olnud tarvis, kui see olnuks juba alguses puhas ja ainsana inspireeritud tekst. Selles, kui keegi eelistab Textus Receptust, ei ole midagi valesti. Kuid on vale põlata ja süüdistada neid, kes valivad mõne teise tõlke KVJ või NKVJ asemel.
Teiseks erinevad tõlked üksteisest tõlketeooria poolest, millel nad põhinevad. Tõlkimine on alati keerukas ülesanne. Ja kuna tõlkeprotsess ei saa kunagi olla täiuslik, peavad teoloogiatudengid õppima kreeka ja heebrea keelt. Kuigi headel tõlkijatel on alati „eesmärgiks leida kõige originaalilähedasem vaste”25, on see hiiglaslik ülesanne. Ikka kerkib küsimus selle kohta, kuidas tõlkida luulet või piltlikke väljendeid või kuidas käituda terminitega, mis on lähtekeeles laiema või kitsama tähendusväljaga kui sihtkeeles. Kas täpsus tähendab sõnade ja grammatika üksühest tõlkimist või hoopis sisu üksühest edasiandmist? Vahel peab nende vahel valima, ei ole võimalik saavutada täpsust mõlemas. Veelgi enam, „kas tõlkija peaks kõige enam muret tundma sõnasõnalise tõlke pärast? Või näitab tõlkija üles suuremat tundlikkust sihtkeele osas, pannes algkeele tähenduse sellisesse vormi, /.../ mis on vastuvõtja või lugeja jaoks lihtsamini mõistetav?”26
Vahel jaotatakse piiblitõlked konservatiivsetest, parafraasilisteks ja dünaamilisteks/funktsionaalseteks tõlgeteks. Parafraasilised tõlked jätame sellest artiklist välja, kuna tihtipeale ei ole tegemist päris tõlgetega, vaid olemasolevate tõlgete ümbersõnastamisega, ilma et mindaks tagasi kreeka, heebrea ja aramea keele juurde. Nad on vabad ümberpanekud ja tihti üsna avatud autoripoolsetele interpretatsioonidele.
Konservatiivsed tõlked on üsna literaalsed ja püüavad säilitada algkeele sõnajärge, lausestruktuuri ja grammatikat. Lisaks sellele püüab tõlkija ühe termini tõlkimisel eri kohtades alati sama sõna kasutada. Kui on olnud vaja sõnu lisada, siis pannakse need tavaliselt kaldkirja. Konservatiivse tõlke taga on sõnasõnalise tõlke teooria. Kuigi praegusaja tõlketeoorias ei püüta enam selleni jõuda, on konservatiivsel tõlkel endiselt kristlikus maailmas oma koht, kuna tõlgendus sõltub tihti konkreetsest sõnastusest. Samas võib sõnasõnaline tõlge muutuda kas puiseks või kohati täiesti mõistatamatuks ja sellepärast on selle teooria rakendamisel oma piirid.
Dünaamilise vaste tõlge püüab sellisele situatsioonile lahendust leida ja püüab edasi anda autori mõtet. Eesmärgiks on anda lugejale parem arusaam ja hõlbustada lugemist. Tõlked, mis lähtuvad sellisest lähenemisviisist, võivad näiteks nimisõnu tõlkida tegusõnade abil. Nad võivad anda definitsiooni selle asemel, et kasutada keerukalt mõistetavat terminit (lepitus, lunastus, liha), ja kasutavad inklusiivset keelt. Sellisel juhul on tõenäosus tõlgitud teksti tõlgendust mõjutada suurem ja tõlkija peab olema väga ettevaatlik. Mõlemal lähenemisel on oma head ja vead ning seetõttu on mõlemad vajalikud. Konservatiivse tõlgete hulka kuuluvad RSV, NASB, ESV ja NKJV ingliskeelne tõlge. NIV on kahe lähenemise vahel ja dünaamilise vaste tõlget esindavad TEV, CEV ja NLT.
Nii et millist siis valida? Tõsise uurimistöö jaoks tuleks valida konservatiivne tõlge. Tihtipeale valitakse NASB või ESV. Isiklikuks vaimulikuks tarbeks on hea NIV. Milliman ütleb:
„Inimesed, kelleni kristlased püüavad tänapäeval jõuda – kirikukauged, postkristlikud inimesed, lapsed, kodutud –, vajavad Piiblit, milles ei oleks keerulist teoloogilist kõnepruuki, osalausete lõputut jada ja ülikooliharidust nõudvat keelekasutust. Ja samas on neil vaja midagi, mis annaks täpselt edasi algset mõtet. /.../ Parafraseeritud tõlgetel on ka kristlaste raamaturiiulis oma koht. Need on suurepärasteks tööriistadeks, mille abil Piiblit otsivatele hingedele tutvustada. /.../ Lisaks sellel on parafraseeritud või dünaamilise vaste tõlked kõnetanud kogenud kristlasi uuel ja värskel viisil. /.../ Kas on olemas Piibel, mis vastaks korraga kõikidele vajadustele? Arvatavasti mitte. NIV on ehk parima tasakaaluga literaalse ja dünaamilise tõlkemeetodi vahel. Ükskõik, millise(d) versiooni(d) sa endale soetad, võta oma Piibel ja loe seda! Loe seda, mõtiskle selle üle, õpi seda pähe. See on su jalale lambiks ja valguseks su teerajal; see on kallim kui kuld ja magusam kui mesi. Ainult sellest leiad sa selgelt Tema, kelle tundmine on igavene elu.”27
Kokkuvõte
Pühakiri on Jumala Sõna, mis jõuab meieni inimlikus rüüs, nii et me suudame mõista seda, mida Jumal soovib meile öelda. Kuigi me ei eita väljakutseid ja raskusi, me ei keskenda oma tähelepanu nendele. Me näeme laiemat pilti. Me oleme hämmingus, nähes jumaliku sõnumi edasikandmist ajas. Me imetleme Jumala Sõnas leiduvat harmooniat ja ühtsust. Ja me järgneme Jeesusele, oma Issandale, kes elas Jumala Sõna järgi ja kes kutsus üles meidki oma Piiblit hästi tundma.
Ekkehardt Mueller on Piibli Uurimiskeskuse asedirektor
1 Vaata Bruce Manning Metzger, The Text of the New Testament: Its Transmission, Corruption, and Restoration (Oxford: Oxford University Press, 1968), lk 67–92.
2 Helmut Koester, Introduction to the New Testament, Volume 2: History and Literature of Early Christianity (Berlin: Walter de Gruyter, 1987), lk 21–31.
3 W. Edward Glenny, „The New Testament Text and the Version Debate” kogumikus One Bible Only? Examining Claims for the King James Bible, toim. Roy E. Beacham ja Kevin T. Bauder (Grand Rapids, MI: Kregel Publications, 2001), lk 76. Papüüruste olulisuse kohta vaata Eldon J. Epp, „The Significance of the Papyri for Determining the Nature of the New Testament Text in the Second Century: A Dynamic View of Textual Transmission,” kogumikus Gospel Traditions in the Second Century: Origins, Recensions, Text, and Transmission, toim. William L. Peterson (Notre Dame, MI: University of Notre Dame Press, 1989), lk 71–103.
4 Richard N. Soulen, Handbook of Biblical Criticism, 3rd edition (Atlanta, GA: John Knox Press, 1981), 29; ja Christopher Tuckett, Readind the New Testament: Methods of Interpretation (Philadelphia, PA: Fortress Press, 1987), 24–25.
5 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 78.
6 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 78.
7 Soulen, Handbook of Biblical Criticism, lk 211.
8 Soulen, Handbook of Biblical Criticism, lk 4.
9 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 79.
10 Soulen, Handbook of Biblical Criticism, lk 209–210.
11 Kevin T. Bauder, „Frequently Asked Questions in the Translation Controversy” kogumikus One Bible Only? Examining Claims for the King James Bible, toim. Roy E. Beacham ja Kevin T. Bauder (Grand Rapids, MI: Kregel Publications, 2001), lk 109.
12 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 125.
13 Kurt Aland ja Barbara Aland, The Text of the New Testament, 2. trükk (Grand Rapids, MI: Eerdmans, 1989), lk 146.
14 D. A. Carson, The King James Version Debate: A Plea for Realism (Grand Rapids, MI: Baker, 1979), lk 56.
15 D. A. Carson, The King James Version Debate, lk 2–294.
16 Aland, The Text of the New Testament, lk 295.
17 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 109.
18 Ellen G. White, Selected Messages (Washington, DC: Review and Herald, 1958), vol 1, lk 16, 20.
19 Wilbur N. Pickering, „An Evaluation of the Contribution of John william Burgeon to New Testament Criticism,” Th.M. dissertatsioon, Dallas Theological Seminary, 1968, lk 88.
20 Wilbur N. Pickering, The Identity of the New Testament Text (Nashville, TN: Thomas Nelson Publishers, 1977), lk 143.
21 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 81.
22 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 81.
23 Aland, The Text of the New Testament, lk 50–51, 64.
24 Glenny, The New Testament Text and the Version Debate, lk 76.
25 Robert W. Milliman, „Translation Theory and Twentieth-Century Versions” kogumikus One Bible Only? Examining Claims for the King James Bible, toim. Roy E. Beacham ja Kevin T. Bauder (Grand Rapids, MI: Kregel Publications, 2001), lk 137.
26 Milliman, Translation Theory, lk 138.
27 Milliman, Translation Theory, lk, lk 149–50.
In English