Oleme harjunud sellega, et igas hingamispäevakooli klassis lastakse ringi käima üks ümbrik või kotike või korjanduskarp, kuhu kogutakse hingamispäevakooli annetused ja kuhu igaüks saab oma soovi ja südame järgi anda. Teinekord on sellest korjandusest saanud nii mehaaniline hingamispäevakooli osa, et müntidega käsi sirutub ümbriku poole täiesti automaatselt ning me ei juurdlegi pikemalt selle üle, kuhu meie raha läheb või miks see annetus oluline on. Tegelikult on nii, et maailmamisjoni toetamine selle annetuse kaudu on üks neljast hingamispäevakooli põhilisest eesmärgist (ülejäänud kolm eesmärki on Piibli õppimine, osadus ja kohalik misjonitöö), seega on tegemist vägagi olulise asjaga. See ühendab kõiki maailma adventiste ja selle kaudu saab Jumal suuri asju korda saata. Vaatamegi täna üheskoos hingamispäevakooli annetuste ajalugu ja tuletame meelde, et juba varem nädala sees annetust meeles pidades ja oma võimalustele vastavalt andes saame olla osaks ülemaailmsest misjonitööst, mille abil jõutakse evangeeliumisõnumiga veel paljude inimesteni.
Esimest korda tutvustati ideed hingamispäevakoolis rahalisi vahendeid kokku panna 1878. aastal. Siis toimus hingamispäevakooli ühenduse esimene aastakoosolek ja seal kutsuti kogudusi üles kirikusaali uste juurde korjanduskarpe paigutama, et koguda raha kohaliku koguduse hingamispäevakooli kulude katteks. Sellele mõttele oli palju vastuhääli, kuid Ellen G. White’i ja John N. Loughborough’ toetusel sai see idee siiski heaks kiidetud. 1885 oli see aasta, kui esmakordselt anti osa kokkupandud hingamispäevakooli annetustest misjonitöö toetuseks.
Tolle aasta esimesel kvartalil andis California Oaklandi piirkonna kogudus kogu oma hingamispäevakooli annetuse Austraalia misjonipõllu toetuseks. Sellele heale eeskujule vastasid hingamispäevakooli ühendused mitmes osariigis, otsustades osa kokku pandud vahenditest Austraalia töö toetuseks annetada. Veidi aega hiljem tegi Willie C. White üleskutse adventkoolidele, et ka nemad paneksid osa oma annetustest kõrvale misjonitöö heaks. Sellega sai alguse pidev ja kasvav rahaline toetus, mis hingamispäevakoolist misjonitöö toetuseks on läinud.
See uudne idee, et hingamispäevakooli mõju ei pea piirduma vaid kohaliku kogudusega, vaid et see võib jõuda ka kaugete paikadeni ning võib otseselt mõjutada evangeeliumitöö edasijõudmist, elustas hingamispäevakooli ja pani koguduseliikmed innukalt annetama. 1889.–1890. aastal koguti Põhja-Ameerikas hingamispäevakooli annetuste abil 12 000 dollarit, millega aidati ehitada misjonilaeva Pitcairn. See adventkoguduse ajaloost kuulsaks saanud laev viis 1890. aastal esimesed adventmisjonärid Vaikse ookeani saartele. Hingamispäevakooli annetuste eesmärgiks seati 19. sajandi lõpul viis senti nädalas iga koguduseliikme kohta. Koguduseliikmed püüdsid regulaarselt raha kõrvale panna, et iganädalast eesmärki täita. 1904. aastal tehti üleskutse, et peale ühe või kahe annetuse kvartalis, millega kaetakse kohalikud kulud, läheksid kõik ülejäänud hingamispäevakooli annetused maailmamisjoni edendamiseks. Alates 1909. aastast, mil peakonverents tegi vastava soovituse, suunataksegi kõik hingamispäevakooli annetused kohalikust kogudusest väljapoole, üleilmse misjonitöö toetuseks. Alates sellest ajast on misjoniannetuste summad jõudsalt kasvanud ja aja edenedes on tehtud erinevaid üleskutseid iganädalase summa suurendamiseks ühe liikme kohta. Huvitav oleks teada, kas möödunud sajandil on ka Eestis tehtud üleskutseid hingamispäevakooli iganädalase annetuse summa osas. Mina ise ei mäleta selliseid üleskutseid, aga usun, et teinekord oleks sellisest meeldetuletusest ja üleskutsest kasu – lihtsalt sellepärast, et teadlikult millegi peale mõeldes ja oma südames mingit otsust vastu võttes on tõenäolisem, et annetuskotikese lähenedes ei pea piinlikustundega käekotist sinna ununenud münte otsima. Oma mõtteis endale eesmärki seades on palju kindlam, et mul on hingamispäevakooli klassi jõudes õppetüki vahel alati kindel summa, mida annetada.
1970. aastal tehti algust audiovisuaalse programmiga, millele anti nimeks „Misjoni valgusvihk“. Selle juurde kuulusid värvilised slaidid ja kassetilindid, kus tutvustati konkreetsete piirkondade misjonivajadusi ja edusamme. Neid materjale jagati igal kvartalil kogudustega, et stimuleerida annetusi ja täiendada inimeste teadmisi maailmamisjonist. Sarnane tegutsemisviis toimib tänaseni – igal kvartalil on olemas misjonijutustused ja erinevad audiovisuaalsed materjalid, mis tutvustavad misjonitöö edenemist ja vastavaid divisjone, kuhu annetused suunatakse.
Lisaks tavapärastele hingamispäevakooli annetustele on seitsmenda päeva adventkoguduses olemas ka selliseid annetusi, mis on pühendatud erilistele elusündmustele või otstarvetele.
Kolmeteistkümnenda hingamispäeva annetus. See annetus pannakse kokku neli korda aastas iga kvartali viimasel hingamispäeval ja igast sellisest annetusest antakse kindel protsent varem välja valitud divisjoni ja sealsete projektide toetuseks. Näiteks 2016. aasta viimase kvartali kolmeteistkümnenda hingamispäeva annetusega toetatakse Inter-Euroopa divisjoni. Konkreetsed projektid, mida selle annetusega toetatakse, on näiteks Viini rahvusvahelise adventkoguduse uue kooskäimiskoha soetamine, uue kogudusehoone ehitus Ragusa linnas Itaalias ja juutide-adventistide sõpruskeskuse loomine Pariisis. Järgmine kolmeteistkümnenda hingamispäeva annetus (25. märtsil 2017) on mõeldud meie divisjoni ehk Trans-Euroopa divisjoni misjoniprojektide toetuseks.
Sünnipäeva tänuannetus. Koguduseliikmeid kutsutakse üles igal aastal oma sünnipäeva paiku tooma Jumalale tänuohvrit kõigi nende õnnistuste eest, mida Ta on möödunud eluaasta jooksul kinkinud. Juba 1890. aastal kirjutas Ellen White: „Sünnipäeval peaks lastele õpetama, et neil on põhjust olla Jumalale tänulik järjekordse eluaasta eest.“ 1894. aastal kirjutas ta veel kord: „Mitte ainult sünnipäevadel /.../, vaid ka jõulude ja uue aasta ajal peaks iga majapidamine meeles pidama oma Loojat ja Päästjat. /.../ Ärge laske neil päevadel mööduda ilma, et te tooksite Jeesusele kiitust ja tänuohvreid.“ Põhja-Ameerikas sai sünnipäeva tänuannetustest 20. sajandi alguses vägagi populaarne praktika. Siiani kutsutakse inimesi üles erilistel puhkudel Jumalale tänuohvrit tooma.
Investeerimisfond. Meie kandis vähe levinud idee põhimõte seisneb selles, et koguduseliikmeid kutsutakse üles oma raha kasumit toovatesse ettevõtmistesse investeerima ja seejärel kasumi misjonitööks annetama. Investeerimise idee sündis juba nii varakult kui 1880ndate lõpul, mil mõned adventistid investeerisid oma raha kariloomadesse, et siis saadud tulude abil toetada telgikoosolekuteks vaja minevate vahendite ostmist. Ühes teises varastest projektidest, mis toimus 1905. aastal, anti lastele väike rahasumma, mille eest ostsid ja külvasid lapsed seemneid ning müüsid aiasaadused sügisel kasuga maha. 1925. aasta peakonverentsi kevadkoosolekul otsustati selline investeerimine muuta hingamsipäevakooli annetuste osaks, nii et kogutud tulud läheksid üldisesse misjonitöö fondi. See fond on ülemaailmselt väga populaarne ja inimesed on investeerimisideede leidmisel olnud väga loomingulised. Lapsed on kogunud pudeleid või vanapaberit, keegi annetab oma dividendi tulu misjonitöö heaks, üks mees, kes adventkogudusega liitudes suitsetamise maha jättis, otsustas suitsudele kulunud summa igakuiselt ära annetada. Võimalusi on lõputult. Statistika on samuti muljetavaldav – arvatakse, et üks kuuest inimesest, kes on võidetud tänu hingamispäevakooli annetustest tulnud vahenditele, on pöördunud just tänu investeerimisfondile.
Tahan aastalõpu lähenedes teha üleskutse – soovin, et me kõik peatuksime hetkeks ja mõtleksime oma sissetulekule, võimalustele ja väljaminekutele, selleks et võtta uue aasta saabudes vastu otsus misjonitööd nii palju toetada kui võimalik. See on vast ainus raha, mida me veel Uuel Maal elades meelde tuletame – sest meie ümber on inimesed, kes tulevad meid lahkest südamest toodud annetuste eest tänama. Nagu ütlevad laulusõnad: „Aitäh, et andsid Issandale, minu elu muutus tänu sellele. Aitäh, et andsid Issandale, ma olen nii tänulik selle eest, et sa andsid.“
In English