„Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ ütles Jeesus (Mk 16:15).
Jeesus jättis suure misjonikäsuga oma järelkäijatele kõikidel aegadel ülesande koguduse tööga järjest kaugemale liikuda ja aina enamate inimesteni jõuda. Sealtsaadik on kogudusel üks põletavamaid küsimusi: kuidas seda käsku täita? Kuidas jõuda uute inimeste, külade, linnade ja rahvasteni? Vastusena nimetatud küsimusele paistab silma üks väga hästi toimiv viis. See on uute kogudusepistikute rajamine uutesse paikadesse. Evangeelium kinnitas Väike-Aasias kanda sellepärast, et Paulus ja Barnabas reisisid sinna, peatusid sealsetes linnades, jutlustasid sünagoogides ja organiseerisid usklikke uutesse kogudustesse. Mis siis, kui adventmisjonärid ei oleks 120 aastat tagasi Eestis uusi gruppe loonud ja uusi kogudusi istutanud? Meil ei oleks meie ajalukku vaadates midagi tähistada! Koguduste rajamine oli üheks peamiseks põhjuseks, miks varakristlik kirik – ja samamoodi ka adventkogudus 19. sajandi teisel poolel – nii jõudsalt kasvas. See oli aktiivne ja algatusvõimeline tööviis edasi jõudmiseks ja kogudusetöö laiendamiseks. Aja möödudes ja koguduste vananedes on see varakristlik evangeeliumitöö mudel paljudes paikades tagaplaanile jäänud või lausa ära unustatud. Samas näitavad vaatlused, et koguduste rajamine on endiselt kõige toimivam viis uute inimesteni jõudmiseks. Noored kogudused kasvavad igal pool kiiremini kui küpses vanuses kogudused. Kas pole mitte aeg see evangeeliumitöö tegemise meetod ka meie keskel tolmust puhtaks pühkida ning kasutusele võtta? Ellen White, üks oluline Jumala tööriist adventliikumise rajamisel, pidas koguduste pidevat pooldumist täiesti loomulikuks nähtuseks ja hädavajalikuks adventsõnumi levitamise viisiks. Ta ütleb: „Kui kogudus on rajatud, siis tuleb inimestele selgeks teha, et nende endi keskelt peavad tõusma mehed ja naised, kes viivad tõe teisteni ning rajavad uusi kogudusi; seepärast peavad nad kõik töötama, rakendama Jumalalt saadud ande kogu nende täiuses ning oma meeli treenima, et oma Isandat teenida.“ („Nõuandeid kristlikuks majapidamiseks“, lk 61)
Jeesus ütles juba oma jüngritele, et inimesi, kes on valmis lähenemiseks ja kaasakutsumiseks, on nii palju, et ei jõua ära teha. Puudus on ainult töö tegijatest. Ta ütles, et tuleb palvetada, et Isand saadaks töö tegijaid (Mt 9:37–38). See töö tegijate hulk hõlmab ühtviisi nii palgalisi kogudusetöötajaid, sh pastoreid, kui ka muid koguduse liikmeid vabatahtlikena. Ellen White oli ka kindlalt seda meelt, et nii palgalised pastorid kui muud koguduseliikmed peavad koguduste istutamisele käed külge panema. Varane adventliikumine levis samamoodi nagu kristlus 1. sajandil. Pastorid käisid paigast paika, rajasid kogudusepistikuid, koolitasid välja kohalikke inimesi uuteks juhtideks ja lahkusid seejärel uutele tööpõldudele. Kohalike, st ühes kohas elavate ja töötavate pastorite mudel tuli adventkogudusse alles hiljem, 20. sajandil. Selle mõju kogudusele kui liikumisele oli selge ja ühene – koguduse kasv aeglustus tunduvalt. Et koguduse kahanemine kasvuks pöörata, on vaja peamine tähelepanu ja tööjõud taas suunata uute koguduste rajamisele ja kuulutuse levitamisele.
Tom Evans on oma koguduste rajamise käsiraamatus („Koguduse rajamise sammud: ideest kuni sünnini“, lk 7) välja toonud põhjuseid, miks on vajadus koguduste rajamise järele adventkoguduses nii pakiline.
1. On olemas rikkalik lõikus, milleni jõuda. Jeesus istus Samaaria kaevul ning rääkis ühe põlatud naisega. Samal ajal kõndisid jüngrid samas piirkonnas ringi ja otsisid leiba, millega oma kõhtu täita. Jüngritele ei tundunud, et sealt eriti midagi lõigata oleks. Tegelikult kibelesid nad sellest põlatud kandist kiiresti edasi minema. Aga Jeesus nägi sealseid inimesi teiste, jumalike silmadega. Tema teadis, et lõikus pidi selles külas külluslik olema. Tema viibimine selles külas tõestas Tema sõnade paikapidavust. Terve küla sai Temast kuulda ja paljud hakkasid Jeesusesse kui Messiasse uskuma. Nii on ka praegu – tihtipeale läheme mõnest kohast läbi või elame oma kogukonna keskel, ilma et me paluksime endale Jeesuse silmi. Nii me ei näe inimesi nii, nagu Tema näeb. Jeesuse silmad näevad igas paigas rikkalikku lõikust. Meie ülesanne on lõikus ära tunda ja vastavalt lõikuse suurusele töötada.
2. Sõltumine pastorist on ebaterve. Varases adventkoguduses olid pastorid ennekõike evangelistid, kes liikusid ühest kohast teise ja kuulutasid avalikult Jumala Sõna. Kogudus oma varaseimas etapis tõrjus ühes kohas töötavate palgaliste pastorite süsteemi, kuigi teistes kristlikes kirikutes oli kohaliku pastori mudel juba omaks võetud. Selle tulemuseks oli hämmastavalt kiiresti kasvav kogudus. Kuid 20. sajandi teisest kümnendist alates hakkas paikse pastori mudel kanda kinnitama ka adventkoguduses. Koguduste rajamine ning sellest tulenevalt ka koguduse kasv peatus. Pastorist sai hingehoidja, kaplan, kelle esmaseks tööülesandeks sai oma koguduseliikmete vaimuliku tervise eest hoolitsemine. Ellen White sõnas resoluutselt: „Koguduseliikmed, kelle eest pidevalt hoolitsetakse ning kelle eest kõik ära tehakse, muutuvad vaimulikeks nõrgukesteks. Kui üheksa kümnendikku sellest energiast, mis on suunatud neile, kes juba tõde teavad, oleks suunatud nendele inimestele, kes ei ole sellest veel kuulnud, kui palju kaugemale oleksime me praeguseks jõudnud!“ („Tunnistused“, 7. köide, lk 18) Koguduste rajamine tugevdab vaimulikke lihaseid ja suunab usklike tähelepanu taas misjonitööle.
3. Tavaliikmete aktiivne kaasalöömine koguduste rajamise protsessis lubab pastoritel truuks jääda oma piibellikule kutsumusele. Pastorid on inimesed, kelle esmaseks tööks ja kutsumuseks peaks olema inimeste väljaõpetamine ja väestamine, mitte hingehoidlik töö. „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks.“ (Ef 4:11–12, kursiiv lisatud) Pühade valmistamine selleks, et nad ehitaksid oma vaimuande kasutades üles kogudust – selleks on Jumal osa inimestest karjaseiks ja õpetajaiks seadnud. Ellen White kommenteerib pastorite energia ja tööaja kasutamist niimoodi: „Meie vaimuliku nõtruse peamiseks põhjuseks on see, et meil puudub sügav usk vaimuandidesse. Kui inimesed võtaksid selle tunnistuse vastu täielikus usus, jätaksid nad kõrvale kõik Jumalale mittemeelepärased asjad ning suudaksid igal pool seista ühtse ning tugevana. Siis saaks kolm neljandikku sellest energiast, mis praegu kulub pastoritel koguduse toetamiseks, suunatud uute koguduste rajamisele uutes piirkondades.“ (Review and Herald, 14. jaanuar 1868, kursiiv lisatud)
4. Selline koguduste rajamise mudel valmistab kogudust ette lõpuajaks. Keegi meist ei tea täpselt, missugused näevad välja maailma viimased päevad enne Kristuse tagasitulekut. Kuid koguduseliikmete väljaõpetamine ja nende initsiatiiv uusi kogudusepistikuid luua annab kogudusele paindlikkuse, mida on rasketes oludes tegutsemiseks hädast tarvis. Koguduse organisatsioon ja struktuur sellisena, nagu me seda praegu teame, ei jää lõpuni püsima. Seepärast on oluline, et kõik koguduseliikmed saaksid praegusel rahuajal võtta juhirolli ja viia koguduste rajamise kaudu evangeeliumit edasi.
Eestis on viimasest korrast, kui uus kogudus sündis, omajagu aastaid möödas. Täname Jumalat selle eest, et ind ja soov koguduste rajamise liikumisega jätkata on viimase paari aasta jooksul siiski tagasi tulnud. Usume, et unistus uutest kogudustest ja koguduste rajamise spetsialistide külastused on Jumala poolt antud suunanäitamine. Usume, et võime Eestiski näha seda, kuidas Jumala väes ja pastorite ning teiste koguduseliikmete ühisel pingutusel sünnivad veel uued kogudused.
Jeesuse Kristuse kuningriigi tulemise evangeeliumit tuleb kuulutada kõigile rahvastele, keeltele ja suguharudele. Ja mitte ainult. Jeesuse Kristuse kuningriigi tulemise evangeeliumit tuleb kuulutada ka kõigile Eestimaa linnadele ja küladele ja perekondadele!
Isand, saada töö tegijaid välja Eestimaale!
In English