Ma avastasin ennast seismas ajutisel puitplatvormil keset ühte mänguväljakut Nigeerias. Inimesed lippasid edasi-tagasi, valmistades lava ette järgmisel päeval algavate õhtuste koosolekute jaoks. Kui ma mõtisklesin parasjagu selle üle, mis järgnevatel nädalatel toimuma hakkab, katkestas üks mees mu mõttekäigu.
"Me tahame olla sellised nagu teie," ütles ta. Tema märkus hämmastas mind.
"Me oleme kuulnud, et Ameerika kogudused on elujõulised ja kasvavad kiiresti. Me tahame olla sellised nagu teie." Mul oli raskusi talle vastamisega. Mulle tegi haiget talle öelda, et kuigi Ameerika kogudused on elujõulised ja kasvavad, vajavad paljud neist hädasti ärkamist ja uuenemist.
Küsimused hakkasid mu peas ringi keerlema. Miks me kuuleme neid innustavaid lugusid mujal maailmas toimuvatest massiristimistest ja tuhandete osalejatega evangeelsetest koosolekutest? Miks me kuuleme puupüsti kirikutest ja osalejaterohketest hingamispäevakoolidest - kuid enamasti teistes riikides? Miks me kuuleme sellest, kuidas meretagused liidud rajavad igal aastal sadu uusi kogudusi ja väikekogudusi? Miks toimuvad sellised asjad teatud piirkondades, kuid mitte nii väga Põhja-Ameerikas ja mujal maailmas? Mida me peame tegema, et edendada ärkamist, uuenemist ja kasvamist Põhja-Ameerikas?
Ma tean, et vastus seisneb palvetamises, kuid palvetamine peab olema seotud teiste ettevõtmistega. Mida me saame aktiivselt teha? Ma mõtlesin mõnda aega selle küsimuse peale. Siis leidsin ma osa vastusest kõige ebatõenäolisemast kohast. Ma istusin ühe meie meretaguse liidu kontori lihtsas söögitoas ning valmistusin üheks evangeelseks koosolekuks. Mu pilk jäi pidama ruumi parempoolsele seinale. See, mida ma nägin, avas mu silmad.
Seinal oli nimekiri kogudustest ja väikekogudustest ning pastoritest, kes iga piirkonna eest vastutasid. Ma olin üllatunud, nähes, et paljudel pastoritel oli oma piirkonnas kümme või rohkemgi kogudust. Igat kogudust juhtisid lihtliikmed ja vanemad, kes nägid oma pastorit tõenäoliselt ainult kord kvartalis - ning paljud nendest kogudustest kasvasid. Mul tekkis küsimus, kuidas see võimalik on. Nad näevad pastorit kord kvartalis ja ometi kogudus kasvab? Neid kogudusi juhivad sisuliselt kohalikud koguduseliikmed ja neil läheb väga hästi. Kui minu kogudused Ameerikas näeksid mind ainult kord kvartalis, siis tõuseks mäss!
Siis avastasin ma midagi märkimisväärset. Mitmed paigad maailmas, kus toimub kiire kasv, on aastaid tegutsenud toetudes suurtele piirkondadele, mis koosnevad lihtliikmete juhitud kogudustest.2 Lõpuks ma taipasin. Uue Testamendi kogudus rajas lihtliikmete juhitud kogudusi algusest peale ja koges sama kiiret kasvu. Neid juhtisid tavalised inimesed, keda julgustasid apostlid ning kellele andis väe Püha Vaim. Nii suutis kogudus maailma evangeliseerida.
Siis tekkis mul mõte: "Kui Uue Testamendi kogudus tegutses nii, siis kas me peaksime tegema sama Põhja-Ameerikas? Täpsemalt, kas mina peaksin seda tegema oma kogudustes?"
Varajane Uue Testamendi kogudus
Varajane adventkogudus
Siis ma avastasin midagi veel märkimisväärsemat: ka adventkogudus alustas oma tööd sellele struktuurile toetudes. Adventliikumise algusaegadel ei olnud kogudustel palgalisi pastoreid. Enamikku kogudusi ja kodugruppe juhtisid koguduseliikmed. Töölised, kellele kümnisest palka maksti, tegid evangeeliumitööd ja rajasid kogudusi uutesse piirkondadesse samamoodi, nagu Uue Testamendi koguduses. Kui uued kogudused olid rajatud, õpetati koguduseliikmed välja kogudust juhtima ning tööline liikus edasi uude piirkonda.
Pange tähele, mida James White kirjutas: "Paulus ei olnud tänapäevane "määratud pastor." . . . Need varajased kristluse kuulutajad jäid ühte linna või paika nii kauaks, kuni nende tunnistus äratas inimesi ja tekkis usklike kogukond, keda nad kinnitasid Kristuse õpetuses. Asjad seati korda nii, et need jüngrid saaksid jätkata Jumala teenimist. Ja seejärel liikusid töölised edasi uuele tööpõllule."4 See vihjab peamisele põhjusele, miks varajane adventkogudus nii kiiresti kasvas.
1900. aastate alguses hakkasid inimesed märkama adventkoguduse kasvamist. Muud kogudused olid tegutsenud sadu aastaid, kuid siin oli uus usulahk, mis ei olnud isegi 50 aastat vana, kuid ometi kasvas kiiresti. Adventkogudus täitis suurt misjonikäsku hoopis teistmoodi kui teised protestantlikud kirikud. Kui enamik teisi kirikuid määras igale kogudusele pastori, siis adventkogudus tegutses vastupidi. Kogudust juhtisid lihtliikmed, samas kui kümnist kasutati tööliste saatmiseks uutele misjonipõldudele.
Kui A. G. Daniellsilt, 1900. aastate alguse Peakonverentsi presidendilt selle meetodi kohta küsiti, vastas ta: "Me ei ole enamasti määranud oma töölisi kogudustele pastoriks. Me oleme määranud pastorid mõnele väga suurele kogudusele, kuid reeglina oleme valmis tegema misjonitööd ja kuulutama evangeeliumi ning vennad ja õed on võtnud enda peale jumalateenistuste korraldamise ning kogudusetöö edendamise ilma määratud pastori abita. Ja ma loodan, et selline asjade korraldus siin koguduses ei muutu, sest kui me lõpetame töö väljapoole ning jääme oma koguduste juurde, hakkame nende asemel mõtlema, palvetama ja nende tööd ära tegema, siis hakkavad meie kogudused nõrgenema ning kaotama oma elu ja vaimu ning muutuvad halvatuteks ja kivistunuteks ning töö jääb tahaplaanile."5
Ma sain veelgi kindlust juurde, kui ma leidsin, et Ellen White kordas sama nõuannet. "Me ei peaks määrama oma kogudustele kindlaid pastoreid, vaid laskma tõe eluandval väel suunata igat koguduseliiget tegutsema, tehes sel viisil tõhusat misjonitööd selles piirkonnas. Kogudus kui Jumala käsi peab olema haritud ja väljaõpetatud tegemaks tõhusat tööd. Selle liikmed peavad olema Issandale pühendunud kristlastest töölised. "6
A. G. Daniellsi 1912. aastal öeldud mõte oli prohvetlik. Ta ütles, et kui me lõpetame lihtliikmete juhitud koguduste rajamise ning hakkame kogudustele pastoreid määrama, mitte neid uutele misjonipõldudele saatma, siis adventkoguduse kasv hakkab vähenema ja vaimulikkus nõrgeneb. Tundub, et täpselt nii juhtus 1900. aastate esimesel poolel.
Mitte kaua pärast Ellen White'i surma ja Daniellsi ametiaega hakkasid inimesed koguduses nõudma määratud pastoreid. Ellen White hoiatas seda, kui ta kirjutas: "Kogudused on suremas ja nad tahavad pastorit, kes neile jutlustaks.“
“Neid tuleks õpetada tooma Jumalale ustavalt kümnist, et Ta neid tugevdaks ja õnnistaks. Nad tuleks viia töökorda, et Jumala Vaim tuleks nende peale. Neile tuleks õpetada, et kui nad ei suuda üksi ilma pastorita toime tulla, siis nad peavad uuesti pöörduma ja saama uuesti ristitud. Nad peavad uuesti sündima."7
Tolleaegsetel populaarsetel protestantlikutel kirikutel olid ruumikad hooned ja suured kogudused ning mõned väitsid, et me peaksime sama tegema. Nagu vana aja Iisrael, nõudis Jumala rahvas "kuningat", kes nende üle valitseks, kuigi see ei olnud Jumala plaan.
1900. aastate esimese poole Põhja-Ameerika koguduste liikmete nimekirjade uurimine näitab, et aeg, kui me lõpetasime lihtliikmete juhitud koguduste rajamise ja hakkasime määrama kogudustele pastoreid ning aeg, kui koguduse kasv seiskus ja hakkas vähenema, on omavahelises seoses.8 Fookus misjonitööle näis olevat kaotsi läinud. Mul ei jää muud üle, kui mõelda, kas Põhja-Ameerika adventliikumine peaks pöörduma tagasi lihtliikmete juhitud koguduste juurde.
Misjonikäsk meile
Kui meie ei järgi seda eeskuju, siis kuidas me saame töö lõpule viia? Ilmutuse 14 on andnud meile olulise misjonikäsu, jumaliku suurusega ülesande. Meile on antud käsk viia igavene evangeelium igale paganahõimule, suguharule, keelele ja rahvale. Ellen White on samuti andnud meile nõu viia valgust kõigi inimrühmadeni ja ehitada lihtsaid pühakodasid nendesse paikadesse.9 Kuidas meil on võimalik täita seda suurt ülesannet viia evangeelium igasse linna Põhja-Ameerikas ning ehitada lihtsaid pühakodasid? Kui igal kogudusel peaks olema palgaline pastor, siis läheks see maksma terve varanduse; me ei saaks seda endale kunagi lubada!
Ma jõudsin ainult ühele võimalikule järeldusele: me peame hakkama jälle rajama lihtliikmete juhitud kogudusi. Me peame laskma kogudusevanematel ja diakonitel kogudusi juhtida, samas kui kümnist kasutatakse selleks, et saata töölisi evangeeliumi kuulutama ning rajama kogudusi ja kodugruppe külades ja linnades, kus adventiste ei ole. Kuidas me saame seda teha? Kuidas me saame minna üle lihtliikmete juhitud koguduse mudelile? Muutus on alati väljakutse. Ei ole kiireid lahendusi. See võtab aega, kuid see on võimalik.
Kaks võimalust
Ma näen kahte võimalust selle struktuurimuutuse elluviimiseks:
1. võimalus: suured "misjonipiirkonnad"
Ma kuulsin esimest korda mõistet misjonipiirkond kasutatavat Pennsylvania liidus. Selleks ühendatakse kaks või kolm piirkonda üheks suureks piirkonnaks, mis koosneb viiest kuni kümnest lihtliikmete juhitud kogudusest. Iga misjonipiirkonna kogudust teenib kohalik kogudusevanemate rühm. Liidu pastorile antakse ülesandeks piirkonna juhtimine. Tema põhitöö on koolitada lihtliikmetest pastoreid ja kogudusevanemaid ning õpetada neile teenimistööks vajalikke oskusi. Ta külastab graafiku alusel kogudusi, et koolitada ja ette valmistada lihtliikmetest pastoreid ja kogudusevanemaid. See mudel vabastab raha, mida saab anda suuremale hulgale pastoritele, kes saadetakse liidu teistesse piirkondadesse, et hakata rajama uusi kogudusi.
2. võimalus: Emakiriku mudel
Iowa ja Missouri liidus, kuhu ma kuulun, soovivad pastorid arendada kogudusi, algatades lihtliikmetele suunatud pastorikoolituse St. Louisi linnas. Selle mudeli järgi hakkab liidu pastor oma kogudusevanemaid ja diakone välja õpetama lihtliikmetest pastoriteks. See jüngerluse protsess võib kesta kolm kuni viis aastat. Suurtes linnapiirkondades võivad liidu pastorid teha koostööd, et pakkuda kogudusevanematele pastorikoolitust. Kui kogudusevanemad on saanud piisavalt väljaõpet, et kohalikku kogudust juhtida, siis saab liidu pastor keskenduda koguduste rajamisele uutes piirkondades. Oleks ideaalne, kui ta saaks võtta kaasa väikese grupi kohalikust kogudusest ja moodustada sellest uue koguduse tuumikgrupi.
Liidu pastori kaks peamist kohustust oleks koguduste rajamine ning olemasolevate koguduste lihtliikmetest pastorite ja kogudusevanemate väljaõpetamine. Need lihtliikmetest pastorid hakkaksid seejärel juhtima olemasolevat kogudust ning liidu pastor saab keskenduda koguduste rajamisele. Teise võimalusena võiks lihtliikmest pastor teha liidu pastoriga koguduste rajamiste juures koostööd. Lihtliikmest pastor võtaks lõpuks uue koguduse juures töö üle nii, et liidu pastor saab minna edasi järgmisi kogudusi rajama.
Järeldus
Mõlema mudeliga kaasnevad väljakutsed ning mõlemad mudelid kohtavad vastuseisu, ometi usun ma, et need kaks mudelit peegeldavad täpselt Uue Testamendi koguduse ja varajase adventkoguduse struktuuri. Seega me peame seda tegema misjonitöö pärast. Me peame seda tegema suure misjonikäsu pärast. Me peame seda tegema kadunute pärast, keda Jeesus armastab. See ei pruugi olla mugav, kuid see on meie kui ülejäänute kohustus ja vastutus. Meile on usaldatud ülesanne edastada viimane sõnum Jeesusest kadunud maailmale. Mis juhtuks, kui rohkem Põhja-Ameerika kogudusi järgiks neid mudeleid?
Mis juhtuks, kui me hakkaksime järk-järgult seadma koguduste juhtideks väljaõpetatud pühendunud lihtliikmetest kogudusevanemaid ja diakone? Pastoreid saaks saata ümberkaudsetesse küladesse ja linnadesse evangeeliumi kuulutama ning kogudusi rajama sinna, kus adventiste ei ole. Nagu varajase koguduse apostlid pöörduks pastor aeg-ajalt tagasi koguduste juurde, et pakkuda edasist väljaõpet ja julgustust, kuid suurem osa tema ajast oleks pühendatud uute koguduste ja väikekoguduste rajamisele.
Kujutlege, kuidas see muudaks Põhja-Ameerika koguduse ilmet. Õnnitlused koguduse kasvu puhul Ameerikas oleks siis tegelikkuse täpne peegeldus. Issand, kiirenda selle päeva tulemist!
David M. Klinedinst, MDiv, on Iowa-Missouri liidu evangelist St. Louisis Missouris Ameerika Ühendriikides.
2 Russell Burrill, Recovering an Adventist Approach to the Life and Mission of the Local Church (Fallbrook, CA: Hart Research Center, 1998), 221.
3 Piiblitekstid on võetud 1997. aasta piiblitõlkest.
4 “‘Go Ye Into All the World and Preach the Gospel,’” Review and Herald, April 15, 1862.
5 A. G. Daniells, Ministerial Institute Address, Los Angeles, California, March 1912, nagu on tsiteeritud Russell Burrill, Recovering an Adventist Approach, 177, 178
6 Ellen G. White, Important Testimony, 5, https://egwwritings.org/?ref=en_PH038.5.1¶=320.18.
7 Ellen G. White, Evangelism (Washington, DC: Review and Herald Pub. Assn., 1970), 381.
8 Compare General Conference Department of Archives and Recovering an Adventist Approach to the Life and Mission of the Local Church, 189–191.
9 Vt Ellen G. White, Testimonies for the Church, vol. 6 (Mountain View, CA: Pacific Press Pub. Assn. www, 1948), 100.
In English