N-küla ja kitsed Norramaal

Üks hämmastav inimene on Suranga küll – esialgse hariduse sai Sri Lankal (sinhala keeles tervitatakse üksteist sõnaga „ayubowan”, kusjuures seda öeldes tuleb käed kindlasti indiapäraselt kokku panna ning kergelt kummardada), siis läks õppima Prantsusmaale (prantsuse keeles), sealt sattus ta Tartu Ülikooli (inglise, hiljem eesti keel), sel ajal ühendas oma elu tasase ja äärmiselt meeldiva Irinaga (eesti ja vene keel) ning nüüd on ta siis otsaga Norrasse sattunud (norra keel – loe ise üle, mitu sai). Patsiendid lausa jumaldasid teda ning küsisid ta järele veel kaks aastat pärast seda, kui ta meie praksisest lahkunud oli. Ah et mida me telefonis rääkisime? Arva ära!
30kraadisest Tallinnast 9kraadisesse Oslosse jõudes tundsime Marikaga teravalt, et oleme sattunud põhjamaale. Kohe lennujaamas avasime kohvrid ning otsisime välja vähesed soojad hilbud, mida me imekombel kaasa olime taibanud võtta. Meie lend pidi jätkuma Bergeni suunas ning kuna olime valinud odavlennufirma, siis sattusime lennule registreerudes tõelisse rahvamassi, kus üks väike kelmika näoga neegripoiss inimeste jalgade vahel ukerdades kuulikest veeretas.
Ja nii mu seiklused algasid. Tahaksin kohe KÕIKE jagada, aga Averonika ütles, et tervet Meie Aega ei saa minu reisi peale pühendada. Noh, ma siis proovin lühidalt…

**********
Suranga ja Irina mäenõlval asuva maja aknast avanes kogu orule ja selles asuvale väikesele Vossi linnakesele imepärane vaade. Kuna oli jaanilaupäev ning Suranga tundis eestlaste kombeid üsna hästi, oli ta politseisse ja tuletõrjesse esitanud taotluse tuletegemisloa saamiseks. Ja oh imet – loa ta saigi! Meil oli lubatud aianurgas teha 10×10 cm suurust lõket. Otsustasime selle siiski kaminasse teha (kusjuures eirasime nõudeid lõkke suuruse kohta) ning leidsime, et üle lõkke hüppamine pole sel õhtul eriti tervislik.
**********
Vossi lähedal on kitsas kanjon, mille põhjas mühiseb veelgi kitsam, kuid väga võimas mägijõgi. Kohalikud kutsuvad seda paika loomise 3. päevaks. „Kujutad ette, et kõik see loodi ühe sõnaga?” küsis Irina. Püüdsin ette kujutada – ja tegelikult loodi ühe sõnaga ju palju enamatki... Mulle meeldib sellist Loojat teenida – ja kui imeline on, et ta tunneb minusuguse vastu veel armastust ka…
**********
Mäed olid ikka võimsad küll, eriti altpoolt, fjordist vaadatuna. Mööda mäenõlvasid voolas ohtralt mägiojasid, mis kohati jugadena järsakust alla langesid. Siit tundusid nad nii pisikesed! Pildistasin iga niret, kuigi teadsin, et tõelise tunde edastamiseks peaksid mu fotograafiaalased oskused tunduvalt paremad olema. Mägede jalamil asuvad külad tundusid imetillukesed. Mulle meenus, et ühel päeval hüüavad inimesed: „Mäed, langege meie peale!” Neile vist tundub, et need tohutusuured mäed on võimelised neid hävingu eest kaitsma. Ja kui langeksidki? Kas see neile meeldiks?
**********
„Oo! Vaadake! Mingi uhke loomakari on tee ääres!” Loomulikult tuli auto järjekordselt kinni pidada, et ma saaksin pilti teha. Olime teelt kõrvale pööranud, et vaadata ühte vana puukirikut. Panin fotoaparaadi kotti tagasi ning jätkasime teed. Väga palju sõita ei saanudki, sest samasugune kari oli otsustanud tee peal mõnusasti aega veeta. Kodukitsed. Ma pole kunagi nii palju kitsesid korraga näinud! Ja nad ei plaaninudki teelt ära minna ning signaalitamine tekitas neis auto vastu ainult huvi. Läksin autost välja, et neid ära ajada, kuid kitsed kogunesid hoopis uudishimulikult minu ümber. Mõistnud, et mul polegi midagi head nende jaoks kaasa võetud, vaatasid nad mulle nii etteheitvalt otsa, et mul tekkis tõsine süütunne. Nad ei kaotanud siiski lootust, sest selgus, et mu jakk ja püksid on ka täiesti söödavad. Üks näris jakki seljatagant, teine lutsutas varrukat, kaks tükki sikutasid mu püksisääri. Sain aru, et kui ma neid riideid veel kanda tahan, pean midagi kohe ette võtma ning kehastusin karjuseks (see on pärilik, teate – mu vanaisa oli ka karjus kohalikus kolhoosilaudas) ja kitsed hakkasid mu sõna kuulama. Lõpuks sain teele auto jaoks piisavalt ruumi teha. Seni olin arvanud, et selliseid asju juhtub ainult kusagil Lähis-Idas. Igatahes õnnestus meil ära näha väikseim tegutsev puukirik põhjamaades. Oli ikka tilluke küll.
**********
Oslo. Norrakad olevat äärmiselt reserveeritud inimesed. Välismaalasi naljalt omaks ei võeta ning kui soovid, et võhivõõras norrakas sulle tere ütleks, tuleb minna mägedesse matkama. Sihtpunktiks valisime Besseggeni, mis olevat algajale (loe: Karmenile) vägagi sobilik ja samas väga ilus paik (kas koledaid mägesid ka olemas on?) – tegemist on mäetippude ahelikuga, mille harja mööda jalutades olevat väga ilus vaade. Kuna Neno oli mind enne Norrasse tulekut hoiatanud, et tõenäoliselt läheme mägedesse, olin kaasa võtnud ka sobivad jalanõud. Neno vaatas neid suure imestuse ja kaastundega ning ei kahelnud sugugi, kui ütlesin, et seni minu poolt vallutatud kõrgeim mäetipp on 318meetrine Munamägi. Ta kirjeldas vägagi värvikalt, mis mu jalgadega toimuma hakkab ning pärast seda olin nõus minema matkapoodi uusi jalatseid ostma. Mul pole eluski nii kalleid jalatseid olnud!
**********
„See siin on Beitostølen.”
Beitostølen? Kusagil olin seda nime kuulnud! Kus? Seda teadsin kindlalt, et Neno polnud seda kohta mulle maininud. Aga kes siis? Aive! Muidugi! Aive oli mõned nädalad tagasi Eestis käinud ning rääkinud oma elust mingis väikeses linnas, mille nimi vist oli Beitostølen. Oli küllagi kutsunud, aga kuna see Oslost nii kaugele jääb, polnud mul erilist usku, et sinna üleüldse jõuan. Aga jõudsin!

Telefon kutsub.
Jaa, Aive kuuleb! (Unise häälega.)
Tere, mina, Karmen, siin. Mis selle linna nimi oligi, kus sa elad?
Mis linna? Ma elan mingis külas! See pole mingi linn!
No mis selle küla nimi siis on?
Beitostølen. Mis siis?
No ma sõidan siit just läbi.
Oot, mis linnast sa läbi sõidad? Beitostølen on küla!
No sõidan sellest KÜLAST läbi. (Lugesin ette mõned teelejäävad sildid, mis Aivet natuke uskuma panid, et ma tõesti Beitostølenis olen.)

Loe pikemalt oktoobrikuu Meie Ajast