Jeesus on liikunud risti poole sellest ajast saadik, kui Ta esimest korda jüngritele oma eesootavast surmast rääkis. Pärast Tema võidukat sisenemist Jeruusalemma olid hakanud sündmused kiirenema. Juudi juhid on otsustanud, et on aeg Tema surma saatmiseks. Ja Juudas on vabatahtlikult pakkunud oma teeneid nende plaanide täideviimiseks.
Paasapüha on käes. Kuid Jeesus ja Tema jüngrid söövad seda neljapäeval, õhtul enne tavapärast paasasöömaaega. Jeesuse puhul on see hädavajalik, sest Ta teab, et Ta on reede õhtuks surnud. Paasatall tapetakse templis reede pärastlõunal, ka Tema sureb samal ajal. See ajastus on tähendusrikas, sest nagu Paulus ütleb: „Meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.“ (1Kr 5:7)
Fakt, et Jeesus suri paasapüha ajal, ei olnud juhus. See oli Jumala plaanis algusest peale. Paasapüha pärineb Egiptusest väljaminemise ajast. Jumal seadis selle sisse meenutuseks iisraellaste pääsemise ööst, kui kõik egiptlaste esmasündinud surid. Iga juudi perekond pidi tapma talle ja piserdama verd uksepiidale märgina, et nende majast tuleb mööda minna, kui äkiline surm tungis egiptlaste kodudesse. Piserdatud veri kaitses majasviibijaid. Nii pidi paasatalle veri säästma Jumala rahvast (2Ms 12). Uus Testament käsitleb paasapüha kui Jeesus töö sümbolit.
J. C. Ryle täheldab: „Tahtlik seos juutide paasapüha ja Kristuse surma aja vahel on väga tähendusrikas. Me ei saa hetkekski kahelda, et see polnud juhus, vaid Jumala ettenägelikult määratud aeg, et meie Issand löödi risti paasapüha nädalal. ... See pidi tõmbama juudi rahva tähelepanu Temale kui tõelisele Jumala Tallele. See pidi tooma nende mõtetesse Tema surma tegeliku eesmärgi ja otstarbe.“ Ja see pidi olema märgiks „meie Issanda Jeesuse Kristuse toodud lunastusest ja patu ahelatest vabastamisest“.
See otsustav paasapüha on lunastuse ajaloo pöördepunkt.
In English