Kogemuste kotike: aprill 2010

Avaldatud 1.8.2010, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kristus on üles tõusnud!“ Selline rõõmus hüüd kõlas Tema järgijate hulgas neil paasapüha ja nelipühi vahele jäävatel päevadel kindlasti sageli. Osa neist oli näinud ülestõusnud Issandat, teistel tuli vastu võtta oma kaaslaste tunnistus. Meiegi oleme nende viimaste hulgas, sest vähemalt ihulikult ja ilmsi ei ole keegi meist Teda näinud. Me oleme Teda aga kindlasti näinud Tema tegudes looduses ja meie elus. Ja „kuulnud“ Teda rääkimas „meie hinge pühas paigas“ – nii nagu on kirjas ühes meie lauliku laulus – või ka mõne meie kaaslase suu läbi. Ülestõusmise järgsete sündmuste lugemisel Piiblist puutume kokku Toomasega, keda hüütakse Kaksikuks ja keda meie oleme harjunud kutsuma ka „uskmatuks Toomaseks“. “Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25) ütles see „uskmatu“ mees.

„Ta ei leppinud sellega, et räägitakse suurtest imedest, talle oli isiklik elamus, isiklik kokkupuude Jeesusega kõige olulisem. Toomas polnud pinnapealne, ta tahtis tungida sügavusse. Sellest on vähe, kui me mõne suure vaimuliikumisega kaasa läheme, kaasa hõiskame ja samal ajal puudub meil isiklik kogemus Kristusest. Me pole näinud Ta naelteasemeid ega kätt Ta külje sisse pannud. Me pole kohanud isiklikult ülestõusnud Jeesust. Tänapäeva kurbloolus seisnebki selles, et ollakse enam vaimustatud igasugustest ilmutustest ja imedest kui Jeesuse isikust. Jüngrid ei taha enam Jeesuse haavu vaadelda ja sellest tunnistada, pigemini tegelevad nad nägemuste ja üleloomulike asjadega, unustades, et kurat võib ka valguseingli näol jüngritele ilmuda, ent Jeesuse haavu ta järele teha ei saa. Kas omame ka sellist elamust Jeesusega? Andku Jumal ka meile neid ilusaid omadusi - usujulgust, ausust ja tahet tungida Tema armu sügavusse - nagu oli seda Toomal, keda hüüti Kaksikuks!“ Nii kirjutas Villi Vink kunagi kristlikus ajakirjas „Kuulutaja“.

Seekordne Kogemuste kotike on natuke teistsugune kui tavaliselt. Lugejate kogemused ei ole otsa lõppenud, neid on täna minu laual umbes kolm kotikese täit ootamas ja kõik need jutustavad Jumala imelisest tööst meie elus. Lihtsalt täna, üsna vahetult pärast ülestõusmispühi, tahaksin mõtiskleda meie kõige suurema kogemuse – Jeesuse äratundmise kogemuse üle. Sellepärast Toomase kogemusega alustasingi. Temagi tahtis Jeesust lähedalt vaadelda, kõiges ise veenduda ja siis oli just Toomas see, kes esimesena vaimustunult hüüatas: „MINU ISSAND JA MINU JUMAL!“ Ta ei uurinud neid haavu ei anatoomilisest ega kirurgilisest aspektist lähtudes, kuidagimoodi tõi see haavade uurimine ta veendumusele, et Jeesuse näol on tegemist tõesti Jumalaga ja see „uskmatu“ põhjalik mees tegi selle asja enda jaoks selgeks. Kuid Toomas ei nimetanud Jeesust mitte lihtsalt Jumalaks, vaid MINU Jumalaks. Seal seisis Tema isiklik Päästja, Issand ja Jumal. Ristihaavu uurides tundis Toomas ära oma Jumala. Jumala, kes oli Toomase eest surma läinud. Ja seda kogemust ei saanud mitte miski tühjaks teha. Seda kogemust ei saa ka meie elus keegi ega miski tühjaks teha.

Küllap eestlaslikust tagasihoidlikkusest tingituna pole me eriti agarad avalikult oma väga sügavatest kogemustest Kristusega rääkima ega kirjutama. Loodan südamest, et me pole sama tagasihoidlikud neid kogemusi omandama. Ja et me ei rahuldu üksnes teadmistega Tema kohta või pealiskaudse tutvusega Temaga, vaid et Pauluse poolt kunagi palvetatud palve, „et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse“ (Ef 3:18, 19), võiks ka meie elus tõeks saada.

Kord 1989. aastal ühe noortegrupiga Hiiumaal Jumalast kuulutamas käies laulis Lea jumalateenistusel laulu, mille sõnad olid umbes sellised: „Oh ma imestan, miks Jeesus minu kõrval seisatas …“. Ja mäletan, kuidas mina tookord õnnest särades imestasin, kuidas Ta minu kõrval oli seisatanud. Minu ümber oli palju inimesi, minust palju paremaid inimesi, ja ometi seisatas Jeesus minu kõrval. Ainult sellest ühest mõttest piisas minu õnnelikuks tegemiseks: TEMA SEISATAS MINU KÕRVAL. Tookord ma ei teadnud veel, et selles Isikus on kõik, millest ma olen unistanud ja veel palju, palju rohkem. Ja Ta ei seisa üksnes minu kõrval. Iga inimene sellel patust laastatud maal on Talle nii ääretult kallis, et Ta läks meie eest surma. Me oleme kõik märgitud Tema ristihaavadesse. See räägib sellest, et meid armastatakse. Sõltumata meie minevikust ja olevikust – armastatakse nii tugevasti, nagu meie oleksime ainsad. Seda armastust ära tundes käisin ma justkui maast kõrgemal – kogu elu oli omandanud hoopis uue väärtuse, pikka aega kogetud üksilduse tunne – selline tohutu üksilduse tunne, mis inimeste hulgas olles ei kao, vaid hoopis süveneb – oli äkki kadunud ja ma teadsin, et ma ei pea enam kunagi üksi olema. Kõik oli nagu ümber pööratud, miski ei olnud enam endine. Ja mitte miski ei suutnud mind takistada rääkimast oma vastleitud Issandast ja Tema Sõnast. Mäletan, et kord ütles üks minu sõpradest, et ma ei räägiks Issandast, sest ta ei taha, et minu teised töökaaslased mind hulluks peavad. Kõik muidugi ei arvanud nii, kuid oli neidki, kes arvasid. Mina aga oma suures leidmisrõõmus ei suutnud olla seda jagamata. Kuigi elasime siis nõukogude võimu tingimustes, organiseerisime koos veel ühe kristlasega töökohal piiblitunde ja meil oli oma grupp, kellega me alati palvetasime, kui kellelgi häda oli. Mäletan meie ahastavaid palveid ühe lahutava abielupaari pärast, kes jättiski oma abielu lahutamata. Mäletan ka üht väikest keeva õli sisse kukkunud tüdrukut, kelle põletushaavad olid nii tõsised, et arstid talle elulootust ei andnud, meie aga palusime ja Jumal oma armastuses sekkus sellesse olukorda ja see laps hakkas kõikide prognooside vastaselt paranema. Selle lapse ema jaoks oli see nii suur ime, et ka temast sai kristlane. Kuna ma ei olnud siis veel abielus, käisin peaaegu iga päev pärast tööd mõnes usklike grupis. Üks selline grupp tekkis minu koju, seal kogunesime teisipäeviti, neljapäeviti käisime ikka Koppelite juures Pääskülas, kirikus oli kolmapäeviti Ilmutuse raamatu uurimine ja reedest pühapäevani olid jumalateenistused.

Jeesuse ristisurm ja selle tähendus avanesid mulle ikka selgemini, Jumala Sõna uurimise juures juhatas Püha Vaim mind üha selgemini risti nägema ja Jeesuse elu viimaste sündmuste üle mõtisklema. Kuni ühel päeval kogesin tohutu õudusega, et need ei olnud vaid Rooma sõdurid, kes Tema tapsid, mina olen Tema tapja, haamer, mis tagus naelu Päästja kätesse ja jalgadesse, on minu käes. Ja mina kannan taskus naelu. Ma tajusin seda nii eredalt, nagu oleksingi seal seisnud ja haamrilööke kuulnud. Ja siis ma nutsin seal risti all tohutus ahastuses kõige tehtu pärast ja sain aru, et need oma eksimused, mida mina olin pidanud väikesteks ja tähtsusetuteks, olid samasugused „naelad“, mis tegid Jeesusele väga haiget. Seda päeva jäid meenutama luuleread:

Ma olin mõtteis seal
ja haamrilööke kuulsin,
Ta kätesse, mis tegid ainult head,
ka mina naelu lõin, kui’s suutsin
Ta headust, veatust nõnda korvata.
Ma olin seal,
kui Tema Pühast Sõnast
Ta Trööstiv Vaim
kord paljastas mu vead,
neis ristinaeltes süüdi tundsin ennast,
kui mõttes Kolgatal ma langetasin pea.

Käin tihti seal,
sest tihti naelu toksib
see minu patuhaamer minu reetjas käes
Mu Päästja südamele, mis veel ikka otsib
mu seltsi ja mind igatsema jääb.
Ka sa’gi olid seal
kui naelu kätte löödi?
Kas mõttes oled käinud sellel teel,
Kus Looja patutu su pärast risti löödi?
Ehk sinu hoolimatus haiget Talle teeb?

Ma tahan olla seal,
kus algas minu elu,
seal Ristimäel,
kus Teda ennast andmas näen;
näen südant armastavat, mis ei iial väsi –
sellest räägivad Ta naelaarmes käed.

Keegi on öelnud, et kuni näed risti, siis tead, et pole teed kaotanud. Minagi olen seda oma elus kogenud. Kuni ma risti näen, tean, et mind armastatakse, ja tean, et ma olen armu saanud patune, kelle elu iga hetk sõltub Jumala armust. Risti nägemine hoiab mind alandlikuna, sest see tuletab mulle meelde minu pattude pärast surnud Jumala. Jeesus ütles, et kui Teda üles tõstetakse, tahab Ta kõik tõmmata enese juurde. Kui ma Teda ülistan ja austan ja inimeste ees kõrgeks tõstan, siis ei suuda miski Teda ka minu eest varjata – Tema rist on ka minu jaoks kõrgel – kõrgemal kõigest, mida Saatan üritab minu ja Tema vahele toppida. Ja selles on hingevaenlane osav, tema sihiks on katkestada armastuse side minu ja Jeesuse vahel, siis olen jõu ja armastuse allikast ära lõigatud ja talle kergeks saagiks. Aga ta on võidetud vaenlane! Sellel samal ristil, kus Jeesus maksis minu pattude hinna, sai otsustatud ka selle meisterpetja saatus. Risti tõttu võin kuuluda Jumalale ja otsustada armastada nagu Tema ja et asi oleks ikka päris kindel, siis on Jeesus lubanud tulla ja elada minus. Nii on minu osaks vaid südame uks lahti hoida ja kallis külaline vastu võtta. Ja imetleda kõike seda, mida Ta korda saadab.

Ükskord ütles üks kristlane minu suure Jeesuse-vaimustuse peale, et Jeesus Jeesuseks, aga oma elu tuleb ikka ka elada. Nagu polekski Jeesus kogu elu? Nagu oleks usk üks meie hobidest, millega me aegajalt tegeleme ja siis jälle millegi muuga tegeleme? Paulus ütles: „Minule on elamine Kristus“ (Fi 1:21). See tähendab, et kogu Pauluse elu oli tihedalt Kristusega seotud, Temaga koos elatud. Võib-olla sellepärast oligi Pauluse tunnistus nii veenev ja aitas nii paljudel inimestel tema ümber Jeesust ära tunda.

Vahetevahel liialt oma isikuga tegeldes on mul tulnud kiusatus mõelda, kas ikka tõesti Jeesus suudab rahuldada kõik minu vajadused? Suudab ja veel enamgi, kui me arvame. Aga kord oli minulgi jultumust palves küsida: „Aga minu vajadused? Mis neist saab?“ See oli pärast üht tõsist olukorda minu elus, kus Jumal väga otseselt sekkus minu plaanidesse, mis ilmselt oleksid mind viinud sinna, kuhu ma ei tahtnud jõuda. Plaane tehes ei suuda me tihti näha, kuhu need viivad, Jumal oma ettenägelikkuses aga näeb seda ja seepärast ei peaks me pahaks panema, kui Ta meid püüab takistada endale ja teistele meie ümber haiget tegemast. Olin Jumala märguande peale oma plaanist loobunud ning nüüd tahtsin, et Ta mulle seletaks, kuidas siis ikkagi minu vajadused saavad täidetud. Palvetades nägin oma vaimusilma ees selgelt Jeesust ristil ja mulle sai kõik selgeks. Rist on tõesti vastus kõigile küsimustele. Hakkasin nutma ja andeks paluma, et olin üldse kahelnud selles, et Jumal kõik minu vajadused (mitte tahtmised) rahuldab. Nutsin tänulikuna selle vastuse eest, mida ma ikka endas kannan ja meenutan, kui tuleb tahtmine natukenegi nuriseda. Temas on tõesti kõik meie vajadused rahuldatud. Kajana saadavad mind ka tookord mulle südamele pandud Issanda sõnad: „Neil (kes Jumalat ei tunne ja kellega minu plaanid olid seotud olnud) ei ole sulle midagi pakkuda, sul on neile midagi pakkuda.“ Mõtlen neile sõnadele väga sageli. Mul on midagi pakkuda inimestele, kes Teda ei tunne, sest ma tunnen Issandat.

Tema on surma võitnud ja üles tõusnud. Ta elab ja kutsub meid elama Temaga koos uues elus juba siin ja täna. Ristihaavadega käsi on kutsuvalt meie poole sirutatud. Kui me paneme oma nõrga käe Tema kätte ja sirutame oma teise käe omakorda mõnele kaaslasele, siis pole patuhaamrit enam millegagi kinni hoida ega ka naelu millegagi toksida. Olgu see meie kõikide kogemus läbi meie päevade astudes!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat