I osa
Mina tahtsin saada misjonäriks, kes läheb neegritele rääkima Jeesusest. Pühapäevakoolis luges üks noor neiu meile, lastele, sellistest misjonäridest väga ilusaid lugusid. Vend Eduard, kes oli minust üks aasta vanem, teadis täpselt, et see neiu oli 18-aastane. Vaat, mida tema, 9-aastane poisike, juba oskas tähele panna! Pühapäevakool kinkis igale lapsele väikese Piibli. Kui me kord jälle pühapäeva hommikul, Piiblid kaenla all, tundi läksime, tuli meile vastu suur poiss, ajas käed laiali ja jalad harki ning ütles, et ei luba meil minna. Mina olin küll Eduardist noorem, aga suuremat kasvu. Lajatasin talle Piibliga ja läksime ikka. Kevadel küsis õpetaja, kes meist tahaks oma südame Jeesusele anda. Lapsed vaikisid. Ainult mina ja veel üks poiss tõstsime käe. Õpetaja vaatas mulle väga tõsiselt otsa. Ma olin selline marakratt, kes pudeliski paigal ei püsinud. Ühispildi tegemise ajal seisatas teine õpetajaist, vanem proua, minu selja taha ja hoidis kätt minu õla peal. See, muide, mulle sugugi ei meeldinud. Noorel õpetajal tundus meel kurb olevat, et lapsed nii passiivsed olid. Minusse tal suurt usku ei olnud. Ta küsis uuesti: “Kes teist täiesti tahaks oma südame Jeesusele anda?” Nüüd tõstsin käe ainult veel mina. Siis õpetaja kutsus mind enesega kaasa kõrvaltuppa, me põlvitasime ja palvetasime mõlemad.
Läksin koju. Kuna kedagi köögis ei olnud, tahtsin ma kapist lusikatäie suhkurt ampsata, aga äkki kuulsin: “Teodor!” Hoiatav hääl nimetas selgesti minu nime. Panin ruttu lusika suhkrutoosi tagasi. Jumal näeb kõik.
Suvel olin Viljandimaal sugulaste juures karjas. Talvel aga jälle Pärnus koolis. Usuasjadest ma sel ajal enam palju ei mõelnud. Nõnda need aastad läksid. Oli Esimese maailmasõja aeg. Isa tahtis väga Riiga elama minna, kus ka mina olin sündinud. Ta võttis minu kaasa, et Riias elamis-ja töövõimalusi otsida. Suvepalavuses mööda tänavaid käies tundsin hirmsat janu. “Isa, osta limonaadi!” “Raha ei ole!” “Küsime kelleltki vett!” “Ole mees ja kannata see janu välja! Milleks inimesi tülitada!” See oli mulle päris heaks kannatlikkuse arendamise kooliks. Olen selle eest hiljem mitmelgi korral isale tänulik olnud. Aga Riiga me ikkagi ei saanud. Eesti vabariigi tulekuga langesid piirid ka kinni. Isa käis Naissaarel hädaabi-töödel. Tsaariajal teenitud rublad kaotasid väärtuse. Tuhat kuldrubla vahetati enne veel paberrahaks. Üks põrsas maksis rubla. Tuhat rubla, tuhat põrsast. Eesti vabariik isa oskusi ei vajanud, sest isa oli kunstmaaler, kes mõisahäärberites lagesid ja seinu maalingutega kaunistanud oli.
Ükskord isa tuli Tallinnast ja rääkis, et oli näinud prohvetit. Prohvet oli suures Grand Marina saalis kõnelenud, näidanud pilte Piiblis räägitud võimu pärast kisklevatest metsalistest ja jutustanud maailma tulevikku. Ema hakkas see asi huvitama. Nägin, kuidas ta Piiblit luges ja pisarad veeresid tal üle põskede. Küsisin, miks ta nutab. Ja üldse, miks ta laupäeviti kirikus käib, kui teised käivad pühapäeval. Ta vastas: “Poeg, loe Piiblit!”
Eduard luges selliseid raamatuid, kus räägiti salapärastest vaimumaailma ilmingutest. Siis ta hakkas nõudma, et peeglid toas kinni kaetaks, sest: “... need mõjutavad meid!...” Murelikul ilmel võttis ema ta oma käekõrvale ja viis Pärnu adventkoguduse vanem Martini (Rigo Hallangu vanaisa) juurde, kes siis Eduardi pärast palvetas. Pärast seda Eduard enam niisuguseid raamatuid ei lugenud. Aga ta oli muidu selline boheemlaslik unistaja. Isa vahel ironiseeris teda.
Mina unistasin rauatöö õppimisest. Lõpetasingi tööstuskooli. Aga isa pani meid enda kõrval tegema kingsepatööd. Tal oli abilisi vaja. Pärast sain selliks teise kingsepa juurde.
Mul oli kaks head sõpra. Me kandsime pintsakurevääri all sinist kolmnurka ja andsime pühaliku tõotuse, et kui keegi meist kolmest peaks surmaohtu sattuma, siis oma eluhinnaga päästame ta.
Kord tuli ema jumalateenistuselt ja teatas mulle ja Eduardile: “Poisid, tulge kirikusse! Kõneleb Riia misjonikooli direktor Oswald.” Misjonikool! Minu ammune unistus! Aga minul oli selleks laupäevaks parajasti jalgpallivõistlus välja kuulutatud. Ma olin oma meeskonna kapten. Tuli valik teha. Saatsin poistele teated välja, et võistlus lükkub edasi.
Misjonikooli direktor oli väga esindusliku välimusega mees, kõneles inglise keeles ja teda tõlgiti. Tehti üleskutse tulla misjonikooli õppima. Arvata juba võib, kuiväga mina seda soovisin. Ma olin 15-aastane. Pärast nägime Oswaldi bussis. Ta luges ajalehte ega teinud meist väljagi. Hakkasin adventkirikus käima.
Ma läksin ristimisele. Isa oli pahane, tõreles emaga, et ema võtab lapsed temalt ära. Ega ta sedagi tahtnud, et ema ristimisele läks. Käskis emal majast välja minna. Aga ema ütles rahulikult: “Kuhu ma minema peaksin? Siin on mu kodu ja minu pere.” “Oota siis seni, kuni mina ka tulen!” Aga veel palju aastaid ei olnud temast tulijat. Mina ristisin oma isa.
Sel õhtul, kui mind ristiti, oli koguduse saali seinale riputatud kiri: “Jeesus elas selleks, et teisi õnnelikuks teha.” Vaatasin seda ja mõtisklesin. Ka mina tahan elada teiste heaks!
Õhtuti linna peal kahe sõbraga jalutades rääkisin ma neile oma valikust. Ülo (Madissalu) ema ei võinud minu sõprust tema pojaga kannatada. Niisiis liitus Ülo kogudusega alles sõjaväeteenistuses, kõige kitsamal ajal. Alfred (Lõhmus) oli unistava iseloomuga, vajus vahel depressiooni. Kord ta küsis minult, kas on õige jätta maha tütarlaps, kellele oled abieluettepaneku teinud, ja abielluda teisega. Mina olin raudselt kindel, et kui mees on midagi lubanud, siis peab mees oma sõna. Niisiis abiellus ta ikkagi meie laulukoorijuhi Riimani tütrega. Alfred sai sõjas surma. Ta olevat täägi otsas valge taskurätiku kaevikust välja torganud, et annab alla. Aga omad tulistanud teda selja tagant. Tema kahest pojast said adventjutlustajad. Samuti ka Ülost.
Kiriku väikeses õuemajakeses elas usus tuimavõitu pesunaine oma poja Valentiga (Suve-Schön). Aga see poiss oli kirikunoortest kõige aktiivsem. Ühtegi tööd, mis teha oli vaja, tema alandavaks ei pidanud. Kui tuli koguduse aastapäev, öelnud Valent naistele: “Aga sepiku teen mina!” Liit saatis tema välismaale õppima. Schönist sai lõpuks Peakonverentsi sisemisjoniosakonna juhataja. (Muide, Schöni järele pidi mind saadetama, aga sõda tuli vahele.)
Keegi koguduseõde soovitas mul hakata tööle kirjandusevangelistina. Ma olin päri. “Tuled tagasi ilma püksata!” ütles mu peremees, kes ei tahtnud, et ma ära lähen.
Minu kaaslaseks sai minust 9 aastat vanem Saaremaa noormees Arthur Kaldma. Tema oli juba abielus. Ta oli väga misjonimeelne mees, oskas inimestega suhelda. Ei oleks minust asja saanud, kui mul oleks esimestel aastatel kaaslasteks olnud sellised loodrid, kes küll vaimulikku kirjandust müüsid, kuid hommikuti kaua voodis lesisid ja aina tüdrukutest rääkisid.
Kogusin hoolega raha, sent sendi kõrvale, et misjonikooli minna. Minu esimeseks tööpiirkonnaks sai Võrumaa. Ma ei mõistnud võrokeste juttu sugugi, aga kuulasin, naeratasin ja seletasin ikka oma asja. Taludes pakuti süüa tavaliselt ilma tasuta: “Võta koost kätte, astu renni juurde ja katso meie tsonki ka!” (Tõlkes: Võta lusikas kätte, astu laua (kausi?) juurde ja proovi meie putru.) Või jälle perenaine hüüatas: “Eh, näke sinnä, meistri munneväljän!” (Eh, vaata sinna, kult on kartuliväljal!) Mina palusin toiduks alati ainult piima ja leiba. Nõnda kaheksa aastat, mis ma kolportööritöös olin. Mis paremat ongi külmast rammusast piimast ja maaleivast! Siis ei tulnud keeldumist sealiha pärast. Jäin ühte perre oma öömaja otsimisega hilja peale. Perenaine pani mulle ette taldriku praetud pekitükkidega. Palusin piima-leiba. Perenaine tõstis tattninast-lambi mulle nina alla, uuris, kes ma niisugune olen, ütles siis: “Juude mis juude!”
Eks ma olingi musta lokkis peaga ja päevitusest üsna tumeda nahaga. Päris juudi moodi.
Õhtuti kutsusime Kaldmaga ikka külarahva kokku ja pidasime neile piiblitunde. Inimesed tulid meeleldi, sest ega seda televiisorist võistlejat sel ajal ei olnud ja raadiogi oli vaid mõnes jõukamas peres. (Viktor Noginovski rääkis, et ühel jõuluõhtul, kui külarahvas oli kogunenud koolimajja, tulnud sinna kaks noormeest, kes ühes nurgas istudes vaikselt ilusaid vaimulikke laule laulma hakkasid. Inimesed sebisid ringi, aga mõned kogunesid neid kuulama. Tema, veel koolipoiss, siis vaadanud neid noormehi ja mõelnud, et tahab ka selliseks saada. Need olnud Rozinski (Kaldma) ja Feldmann (Viirsalu).
Kaldmaga oli hea koos käia. Aga Kaldma tahtis vahel sõita ka koju naise juurde. Käisin talle peale, et ta ei jätaks mind üksi, vaid võtaks kaasa. Kaldma puikles vastu, aga minu jonn jäi peale.
Kiirel heinaajal aitasime Lüllemäe lähedases Silimiku talus heina teha. Perenaine oli lesk, adventkoguduse liige. Tal oli kaks tütart, Liidi ja Õie. Talusse oli appi tulnud ka keegi koguduseõde linnast. See hakkas mulle rääkima: “Sa võta see Liidi (vanem) endale naiseks, saad 100 hektari suuruse talu veel pealegi!” Kaldma leidis ka, et see poleks paha mõte. “Mis sa nii väga sinna kooli kipud, kui võid hoopis suure talu peremeheks saada!” Mulle meeldis seda Liidit veidi õrritada, laulsin talle inglise keeles: “Minu väike paks tädi!” Liidile ei meeldinud see sugugi. Siis nad tegid sellise tembu, et lükkasid minu koos Liidiga heintesse ja viskasid sületäie heinu veel peale ka. Kargasin heintest välja, täis tulist viha. Niimoodi mind narrida! Liidi aga ronis õhtul mäekünka otsa ja kõõrutas seal laulda: “Üksinda armastan, Jaanike, sind! Jaa-nii-kee sii-i-nd!...” Jaan oli naabri perepoeg. Jaanil oli vend Vello ja õde Hilda. See Hilda mulle natuke meeldis, aga ma ei julgenud lähenemiskatseist mitte mõeldagi, sest neil oli väga kuri isa.
Ühe talu õuel nägin kõndimas imekena tütarlast. Ta oli alles 15-aastane. Minagi olin vaid 17. Vanema õe nimi oli Laine. Aga mulle meeldis see Selma. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin kirja, ei mitte Selmale, vaid tema vanematele. Jäin põnevusega vastust ootama. Seda ei tulnud ega tulnudki. Kui ma 25 aastat hiljem oma naist matsin, lähenes mulle Selma ema ja ütles: “See tuli vahele...” Midagi kohatumat enam öelda ei saanudki.
Ei suutnud ma sügiseks õpperaha kokku saada. Paljukest neid raamatuid siis ikka telliti. Meelsamini võeti ajakirja Meie Aeg numbreid ja tervisega seotud kirjandust. Mul oli väga hea meel, kui Valga omakaitse ülem Orasmaa ostis minult “Suure võitluse”. Ma olin selline, et ei julenud inimestele peale ajada. Eriti veel, kui raamat juhtus olema ilmetu välimusega. Tegin liidu esimehele avalduse, et õppetoetust saada. Vastus oli eitav: “Tööta veel, küll jõuad ka õppida!”
II osa
Tuli liidu konverents. Sel ajal kogunes konverentsidele alati väga palju rahvast. Tulid kõik, kes aga vähegi said. Rahvas kuulas aruandeid ja jälgis saadikute tööd. Konverentsi pidamiseks üüriti suur saal ja kohal olid ka välismaa vennad. Tartus toimuvale konverentsile läksime Kaldmaga Räpinast jalgsi – 70 kilomeetrit.
Õhtuti toimusid jumalateenistused ja ristimised. Need olid väga pidulikud päevad. Tallinnas kogunesid noored pühapäeva hommikul mereranda mängima. Oli selline mäng, kus kordusid sõnad “Nadi-nunnadi, nadi-nunnadi....” Mina oma lühikesteks jäänud “kukepükstega” ja kantud saabastes muidugi eriti hästi end linna noorte hulgas ei tundnud.
“Miks see noormees lahkub?” küsis uniooni esimees, kui ära minema asutasin. “Tema on kolportöör. Läheb tööle, sest tahab misjonikooli õpperaha kokku saada.” “Las tuleb kohe kooli! Selliseid mehi on meile vaja.” Minu rõõm oli kirjeldamatu.
Hardalt pühalikul tundel lähenesin ma läbi septembrikuise metsa salupuude tagant paistvale Suschenhofi lossihoonele, kus asusBalti uniooni misjonikool. Õppetöö toimus saksa keeles. Minul sellega raskusi ei olnud. Algkoolis oli õpetaja saksa keelele väga hea aluse pannud. Ka kodus rääkisid vanemad omavahel saksa keeles, eriti kui neil isekeskis sõnelemist juhtus olema. Isa kippus nimelt napsitama.
Koolis õppisid nii noormehed kui ka tütarlapsed. Aga avaaktusel tehti see kohe reegliks, et mingit kurameerimist esimesel ja teisel kursusel olla ei tohi, kolmandal kursusel võib pisut piiluma hakata ja neljandal oma tulevane välja valida. Selle reegli vastu eksis Eesti liidu toetusel õppima saadetud Mülleri-nimeline noormees. Kuna Müller oli musikaalne ja tema peale pandi suuri lootusi, siis saadeti koolist ära see läti neiu. Hiljem nad ikkagi kohtusid ja tüdruk sai lapse väljaspool abielu. Müllerist misjonitöölist ei tulnud.
Aadu Mardi ja Aleksander Lobjakas olid suured sõbrad. Aga Aadu oskas oma sõbrale ikka vingerpusse mängida. Oli kuidas oli, ega see veel nende sõprust ei rikkunud.
Kord pidi Aadu äärepealt oma vigurite pärast surma saama. Ta tuli hilja majja, sest oli käinud kooli kemmergut puhastamas. Taoliste majapidamistöödega anti õpilastele võimalus lisaraha teenida. Aadu ehmatas esikus tukkuvat öövahti. Aga öövaht oli relvastatud ja tulistas. Sellest saadik enam öövahil püssi kanda ei lubatud. Aadul oli imepärane kunstnikukäsi klaasi lihvimisel. Mina proovisin ka kooli lihvimistöökojas, aga minu käes klaasid purunesid. Meister ütles, et ärgu ma tulgu. Ma olin jonnakas, lubasin purunenud klaasid ise välja maksta. Aadust aga sai päris klaasikunstnik.
Käisin igal võimalusel Riias adventkirjandust müümas, just saksa perekondades, sest läti keelega ma mitte hakkama ei saanud. Aadu Mardil aga läks see hästi.
Kord pääses metsas tuli lahti. Kõik õpilased suunati kustutustöödele. Raiusime sihtisid, materdasime okstega, kaevasime kraave ja langetasime puid. Tuli kargas puult puule. Saabus reede õhtu. Olime surmväsinud. Kooli juhtkond andis korralduse valmistuda hingamispäeva vastuvõtmiseks. Tuul pöördus ja oligi rahulik hingamispäev.
Sööklas olid laudkonnad: lauaisa, lauaema ja “lapsed”. Lauaisa luges söögipalve, lauaema hoolitses toidu eest ja “lapsed” aitasid teda.
Köögis töötas neiu Meeta, kes, minu imestuseks, mulle alati suuremaid toiduportsjone ette tõsta püüdis. Hiljem, kui ta juba minu naine oli, jutustas ta mulle, kuidas tüdrukud talle öelnud, et “kui sa ta endale saad, siis vääna tema kanget kaela!” Koolis meie vahel mitte mingeid suhteid ei olnud.
Koolil oli orkester. Mina mängisin viiulit. Lõpuaktusel oli mul selles sooloosa. Kuidas ma ka püüdsin, aga ikka libises see õige sisseastumiskoht mööda. Aadu Mardi klaveril tegi rahulikult toreda vahemängu ja tuli siis uuesti minu koha juurde, nii et jäi mulje, nagu oleks nii pidanudki kõik olema.
Eduard Murd töötas kooli puutöökojas. Temast sai seal selline meister, et kool jäigi tal pooleli. Ei olnud aega. Aga muidu oli ta usumees. Seitsmekümnendatel aastatel sai temast Eesti liidu esimees.
Ma lõpetasin kooli heade hinnetega ja mulle anti ka hea iseloomustus. (Ma ei mäleta, kas selle iseloomustuse kirjutas direktor või õpilased üksteisest ja ma ei mäleta ka selle täpset sõnastust. Aga oli vist umbes nii, et “Sirgjooneline mees, kes püüab kõike täpselt ja puhtalt teha”. Nii mulle Voldemar rääkis. R.V) Kuid diplomit mulle ei antud – mul oli koolile õpperaha võlgu. Anti ainult tunnistus. Ka ei kutsutud mind liidu poolt tööle. Polnud vabu kohti. Muide, minust oli sinna jõudnud jutt, et söön sealiha. Perenaine, kelle juures kord nende kahe loodriga öömaja sain, oli leidnud hommikul akna vahelt vorstijupi. Ma tean küll, et see nende poiste oma oli, kuid ega ma nende peale kaebama läinud. Sõda pillutas nad kogudusest välja.
Mida edasi teha? Mul ei olnud kojusõidurahagi. Raamatute müügist saadud kümniseraha oli. Kuid ma otsustasin, et seda ma ei puutu. Pigem lähen jalgsi. Mul õnnestus siiski ära müüa oma vana käekell. Niisiis pääsesin ma sellest pikast jalgsimatkast.
Võtsin loosi: kas mõni teine töökoht või jätkata kolportöörina. Tuli viimane. Seekord töötasin Viljandimaal. Ega iseendale kohta valida ei saanud. See määrati kirjandusevangelistide juhi poolt. Mõni ajas peale, et “seal olevat möödunud aastal rohkesti tellitud!”, aga sellel ei olnud õnnistust. Minu seekordseks kaaslaseks sai Arnold Tõnisson. Tema oli ka misjonimeelne. Ta rääkimisviis oli selline rahulik, nagu uinutav, kuid inimesed siiski kuulasid. Vastemõisas kogunes meie ümber terve noortegrupp. Mina pidasin seal laste pühapäevakooli. Siis tuli rõõm: üks lesknaine, kellel oli palju lapsi, avaldas soovi ristimisega kogudusega ühinemiseks. Teatasin sellest Viljandi jutlustaja August Klementile. Klementid olid vanem abielupaar, naine mehest veel tükk maad vanem. Mul oli nende juures peatuskoht.
Minu elevuses antud teate kohta pomises August: “Vasikavaimustus!” ja seletas siis väärikalt, et paikkonnas, kus koguduseliikmeid veel ei ole, peaksid esimesed olema rohkem hinnatud perekondadest. Ei maksa selle ristimisega niiväga kiirustada! Mul oli sellest perest siiski kahju, sest hiljem neid külastades leidsin: nad olevat ühinenud baptistikogudusega.
Minu tööpiirkond oli põhiliselt ikka Lõuna-Eesti. Seal olid suured rikkad talud ja enesekindlad inimesed. Kõik talud tuli läbi käia. Ühes talus kahtlustati, et olen rahvaässitaja-kommunist, sest raamatus, mida pakkusin ja mis ilmaelu sündmusi Piibli valgel kajastas, oli ka Lenini pilt. Kutsuti konstaabel ja küsiti müügiluba. See mul muidugi oli.
Sepa talu peremees oli minu sugulane. Tema viljapõllud olid umbrohust puhtad ja vili nagu müür. Elumaja oli avar, kööki lahutas tubadesse viivast koridorist klaassein. Kahju, et kümnekonna aasta pärast nõukogude võim selle kõik ära laguneda lasi. Mõnda aega tegutses majas sordiaretusjaam. Aga siis hakkas katus läbi laskma. Jaam kolis välja. Keset taluõue püstitati näotu 8-korteriline silikaathoone kolhoosi karjalauda tööliste jaoks. Talu ilus hoonestik hävitati. Seda kõike Jaani enese silme all. Siberisse küüditamisest Jaan siiski pääses. Elu teise poole veetis ta oma ema kodutare pika madala katuse all. Kui teda seal külastasin, siis nuttis ja naeris ta vaheldumisi ja tema naergi oli pisaratega segatud.
“Noh, pea siis meile ka üks piiblitund!” ütles Sepa Jaan heatahtlikult mulle tookord, kui veel midagi kõigist neist mustadest kõuepilvedest aimatagi ei olnud. Ise oli Jaan veendunud luterlane kuni surmatunnini.
Mõnikord kippus mul rõõm kolportööritööst kustuma. Eriti sügisestel vihmastel päevadel, kus riided läbi ligunesid ja kuivatada neid kusagil ei olnud. Mõni raamat ei läinud ka mitte müügiks, nagu see Ellen G.White “Looduse eeskuju ja elu”, mis ometi oleks võinud olla väga ilusa kujundusega. Aga hoiti trükikuludega kokku – paraku müügivõimaluse arvelt. Saapad lagunesid ära. Läksin kingsepatöökotta ja palusin, et kingsepp lubaks mul ise endale uued saapad teha. Saaks odavamalt. Kingsepp kehitas õlgu ja nõustus. Ükskord ei olnud mul jälle mujal ööbimiskohta kui linna avalikus käimlas. Küll möödus öö seal vaevaliselt! Saatsin kirja kirjandusevangelistide juhile, kelleks tookord oli Ernst Laimets. Ta otsis mind kohe üles. Oli juba õhtune aeg. Väljas oli pime. Ta kutsus meid kaasa, et ”Teeme kõigepealt ühe retke!” Mina ei läinud. Ma olin nii tujutu. Teine poiss aga läks. Nad tulid mõne tunni pärast tagasi. Käik oli osutunud väga edukaks. Mitmel järgneval päeval käis Laimets koos meiega. Kuni ma jälle tasakaalu tagasi sain.
Saaremaal oli ridamisi väikseid tühje maju. Need olid odava hinnaga müügil. “Ostame endale siit maja!” tegin ma Kaldmale ettepaneku.
“Kui teised siin elatud ei saanud, ega siis meiegi,” arvas Kaldma.
Laimets kutsuti tööle kirjanduslattu. Kirjandusladu töötas Eesti esimese vabariigi ajal üldiselt küllaltki suure eduga. Kerge oli kolportööridel müüa tervist käsitlevaid raamatuid ja lastekirjandust. Ajakirja Meie Aeg ja lõikustänulehti pidi määratud koguse levitama iga koguduseliige. Selle kohta ilmusid ajakirjas Misjoniteated täpsed aruanded.
Minust sai kolportööride juht. Võtsin seda tööd täie tõsidusega. Vahel tuli käia koos ka tütarlastest kolportööridega. Jõudsime Ellaga (Kägu) tallu, kus otsustasime öömaja paluda. Lubati minna laka peale heintesse. Anti kahe peale üks kasukas. “Palun, kas oleks võimalik ka teine. Ega me koos ei maga.” Vaadati meile imeliku näoga ja anti siis ka teine. Ella ronis kuulekalt minu järel redelit mööda üles. Üks tüdruk tegi trevoogat ja nõudis endale eraldi magamistuba. Mõnes peres võimaldati kahe lina vahel magamist, mõnes visati katteks vana määrdunud ja pulstunud vatitekk.
Kui mul olid juba mõned aastad üle kahekümne, hakkasin tundma hinges mingit ähmast, kauget igatsust. Siis saabus mulle kiri Meetalt, kes ka oli kolportöörimas. Ta palus mul tulla abiks vaimulikku koosolekut organiseerima. Loomulikult ma läksin. Ja siis ma tundsin, et tema see oligi, keda mu hing otsis. Leppisime kokku abiellumise suhtes. Rääkisin sellest ka Klementile. Tema ütles: “Milleks sulle naine? Kuhu sa tema paned? Sul pole ju endalgi kohta elamiseks!” “Aga armastus...” “Mis armastus!...”
Tõepoolest pidi meie abiellumine ikka edasi lükkuma. Kuid selle kahe aasta jooksul hakkas ka esmane tunnetetulidus jahtuma. Meeta elukohaks sai Tallinn. August Aug, Tallinna jutlustaja, võttis ta enese kõrvale piiblitööliseks. Meeta oskas inimestega suhelda. Ka kolportöörina oli tal hea edu. Ega tema ei jätnud enne järele, kui oli tellimuse saanud. Meeta onu oli Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülem, kolonel-leitnant Kasekamp (1940. aastal ülendati kindraliks). Tallinnas oli koguduses noori palju. Otsustasin, et pean Meetaga asjad selgeks rääkima. Kutsusin ta kohtamisele Tallinn-Väike jaama suure kella alla. Mõtlesin, kui ta tuleb täpselt, siis abiellume. Muidu jääb asi katki. Täpipealt, kui kell oli löönud kaheksa, astus Meeta jaamahoone uksest sisse.
Meeta lesk ema elas maal, tema vend Kasekampile Kuie mõisasüdamikus Vabadussõjas osalemise eest antud talu kõrvalhoones, endises meiereis. Pulmad otsustasime teha tagasihoidlikud, oma pere ringis. Kasekampid aga olid solvunud, et me neid pulma ei kutsunud. Neil olnud Meeta jaoks valmis juba pulmakingitus, kabinetõmblusmasin. Eduard käis ka mõnda aega misjonikoolis, aga jättis selle varsti pooleli. Asus tööle maalrina. Paul, noorem vend, otsis oma teed. Välimuselt oli ta pikk, tumeda lokkis peaga nagu minagi. Tema trügis ülikooli, majandusteaduskonda. Ta tahtis tööle asuda arenguabi nõustajana Aafrika mahajäänud riikides. Eduardiga kahekesi istusid nad külmas kütmata toakeses, kindad käes, ninapidi raamatuis. Raha läks kõik ülikooli, sest Paul ei tahtnud, et keegi teada saaks tema majanduslikust kitsikusest. Ülikoolis õppisid jõukate talunike võsukesed, kel raha laialt, kuid eksameid teha ei viitsinud. Nendega kannatati, sest nad tõid koolile raha sisse. Paul lõi suhted Oxfordi ülikooli tudengitega ja osales nende kristlike noorte vaimulikus liikumises.
Esimesele kursusele astujaid nimetati rebasteks ja vanemate kursuste üliõpilased tegid siis nende kulul kõvasti nalja. Paul otsustas sellisele alandavale kombele lõpu peale teha. Oma õigusenõudmises jõudis ta välja Laidonerini. Laidoner olevat teda vaadanud pika pilguga ja ohanud siis: “Oleks minul selline poeg!” Ta jutustas Paulile, et lasknud ise oma poja maha, kuna see Nõukogude Venemaale putkata tahtnud. (Ajakirjanduses kajastati muidugi tema poja surma teisiti. R.V.)
Vahetult enne sõja algust Paul uppus. Ta oli tulnud mereväest aega teenimast. Teinud siis Eduardile ettepaneku linna peale pisut kõndima minna. Eduard ütles: “Mida me kahekesi! Kutsume ikka mõne tütarlapse ka...” Jalutati siis kolmekesi. Kogu selle aja rääkinud Paul neiule ainult Jeesusest. Kui tüdruk oli koju saadetud, läksid Eduard ja Paul Emajõele paadiga sõitma. Paul otsustas pisut ujuda ja ... uppus. Eduard tõmbas ta küll veest välja, kuid Paul oli surnud. Imelik, sest Pärnu poistena ujusime kõik nagu kalad.
Pärnu tüdruk Mary Saks saadeti Eesti liidu poolt naismisjonärina Aafrikasse. Tema oli juba 14-aastaselt liidu kassapidajaks saanud. Ta pidi seal Aafrikas koguduste rahaasjad korda seadma. Välismaale ta jäigi.
Post Scriptum. Voldemar Viirsalu (28.05.1912–04.11.2006) alustas oma tööd SPA Eesti Liidus 1940. aastal, töötades pastorina Kuressaare koguduses. Aastatel 1945–1952 ja 1956–1960 teenis ta Eesti adventkogudusi liidu sekretärina.
Vend Viirsalu töötas pastorina ka Võru, Antsla, Tallinna Pelgulinna, Tartu, Rakvere ja Pärnu koguduses. Alates 1974. aastast teenis Voldemar Viirsalu kaaskristlasi pastor-emeeritusena.
Tema elu viimased aastad möödusid Valgas, kus ta aitas jõudumööda kaasa kohaliku koguduse töös.
In English