Adventistid Eesti sõjaväes

Seadus ja õigused

Eestis kehtib väiksele rahvusriigile omaselt üldine sõjaväekohustus. See on sätestatud Põhiseaduse §124-s. Selle kohustuse üksikasjad on paika pandud Kaitseväeteenistuse seaduses. Samas on Põhiseaduses sätestatud ka see, et usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja peab läbi tegema asendusteenistuse, kusjuures selle käigus peab olema tagatud tema põhiseaduslike õiguste, sh usu- ja südametunnistuse vabaduse kaitse. Niisiis on meile kristlastena antud õiguskorra absoluutselt kõige kõrgemal tasandil võimalus järgida oma usulisi veendumusi ja põhimõtteid ka riigikaitsekohustust täites.

Ajalugu

1991–2000

Meie riik on ikkagi veel üsna noor ja seda ehitatakse järk-järgult. Üks asi, mida siiani õieti valmis polnud saadud, oli ka Põhiseaduses nimetatud asendusteenistus. Taasloodud Eesti riigi varastel aastatel seadusandja lihtsalt ei jõudnud selleni, et korralikult seadusesse kirja panna, mis asi see asendusteenistus on, kes ja kuidas seda läbi peaks viima. Kuni 2000. aastani toimus asendusteenistus sõjaväeosas koos teiste sõduritega ning asendusteenistuslasel oli lihtsalt õigus oma põhimõtteid seejuures järgida.

2000–2009

Alates 31.03.2000 kehtima hakanud uue Kaitseväeteenistuse seadusega eraldati asendusteenistus täielikult kaitseväest ning seda pidi saama teha Sise- või Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevates asutustes. Kuna siseministeerium ei olnud asendusteenistuslastest absoluutselt huvitatud, leides, et nende väljaõpetamise kulud on suuremad kui kasu, siis jäidki teenistuskohtadeks puuetega laste koolid, psühhiaatriahaiglad, vanadekodud jne. Hoolimata sellest, et asi seadusega paigas oli, ei toiminud see kuigi hästi. Riigiaparaat ei olnud ennast veel kohandanud seda seadust ellu viima. 2000. aastate alguses kutsuti asendusteenistusse vaid väga üksikud noormehed. Näiteks mind kutsuti esimest korda teenistusse 2007. aasta märtsis ning kuna tol hetkel viibisin ma välismaal, siis jäi asi jällegi kuni selle aasta alguseni unarusse. Tundub, et teenistusse võeti noormehi siis, kui mõni asutus selleks soovi avaldas ning siis valiti vastavas piirkonnas elukohta omavate noormeeste seast kõige vanem ja pakuti kohta talle. Teised lihtsalt ootasid järjekorras. Kuna asutused sellest võimalusest palju ei teadnud ja kui teadsid, siis sellist kvalifitseerimata tööjõudu eriti ei hinnanud, siis juhtus teenistusse kutsumisi üsna harva.

Alates 2009

Kõik muutus alates 2009. aasta algusest! Esiteks on nüüdseks kaitseressursside ametis üles ehitatud korralik ja üsna põhjalik aparaat, mis asendusteenistujatega tegeleb. Kahe silma vahele enam keegi jääda ei saa. Teiseks muudeti teenistuskoha regulatsiooni. Nüüd võib asendusteenistuse kohaks olla siseministeeriumi valitsusalas olev asutus, mis tegeleb päästetöödega (endiselt puudub reaalne huvi asendusteenistujate kasutamiseks), riigi või kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud sotsiaalteenuseid osutav asutus või õppeasutus, kus õpib erivajadustega õpilane. Ehk siis sisuliseks muutuseks on see, et juurde on tulnud kohalike omavalitsuste hallatavad sotsiaalteenuseid osutavad asutused (näiteks lastekodud). Ning kolmanda ja üldse mitte vähemtähtsa muudatusena on muudetud ära asendusteenistuslasele palga maksmise kord. Nüüd saab teenistuja oma raha otse kaitseressursside ametilt ning asutusel, kus tema teenistus toimub, mingeid täiendavaid kulusid ei kaasne. Seega on küllaga kohti, kes hea meelega teenistujad vastu võtaksid!

Lõpuks tahan ära märkida olulise muudatuse, mille kohaselt on võimalik asendusteenistust läbida ka välismaal! Kuidas see praktiliselt toimib, ei oska mina kahjuks öelda, kuna pole seda teemat uurinud, kuid piiramatul hulgal põnevaid võimalusi tundub see pakkuvat küll.

Adventkoguduse seisukoht

Juba koguduse algusaegadest on adventistidel tulnud teha tegemist küsimusega, kuidas käituda sõjaolukorras. Ühest küljest peame jääma oma riigile ustavateks kodanikeks ning teisest küljest mitte rikkuma Jumala käske. Ajalooliselt on asi arenenud järgnevalt:

1860–1863 – kogudus hakkas Põhja-Ameerikas organiseeruma

1861 – James White tõstis esile neljandat ja kuuendat käsku, kuid ütles, et sõjaväkke värbamise korral võtab valitsus vastutuse Jumala seaduse rikkumise eest ning see oleks hullumeelsus, kui me vastu hakkaksime.

1864 – adventistide juhid said mitme osariigi kuberneridelt heakskiidu teadlikult sõdimisest keeldumisele.

1886 – Ellen White kirjutas väga positiivses valguses mitmetest Šveitsi meestest, kes pidid aega teenima Šveitsi armees, kommenteerides seejuures nende mundreid ning paguneid, kuid ei teinud ainsatki märkust relvade kohta.

1918 – USAs anti välja korraldus, mis lubas sõjaväes teenida usulistel põhjustel sõdimisest keeldujatel.

Peakonverents finantseeris 30 000 USA dollari eest barakkide ehitust ning alustas Loma Lindas mittevõitlevate sõjaväelaste koolitust ning Washingtonis meditsiiniüksuste ettevalmistamist.

1950–1973 – adventkogudus laiendas tegevust humanitaar- ja meditsiiniüksuste ettevalmistamise vallas.

1954 – koguduse aastakoosolek võttis seisukoha, et meie koguduse ametlik hoiak on osaleda mittevõitlevalt.

1969 – koguduse aastakoosolek kinnitas varasemat seisukohta, kuid lisas, et liikmetel on lubatud ka asuda patsifistlikule seisukohale

1972 – kinnitati varasemaid seisukohti, kuid muudeti see küsimus igaühe südametunnistuse asjaks. See seisukoht küll soovitab tungivalt osaleda mittevõitlevalt, kuid lubab koguduse liikmetel ka relva kanda.

Need muudatused on selgitatavad ajaloolise arenguga. Kuigi koguduse alguses tekitas see küsimus palju lahkarvamusi, siis seisukoht, mis pääses maksvusele alates USA kodusõjast oli, et oma kodumaad tuleks teenida sõjaväes, kuid teha seda mittevõitleval viisil. See seisukoht püsis kuni 1969. aastani. Siis toimus Vietnami sõda ning kohustuslikust sõjaväeteenistusest said religioossetel põhjustel keelduda ainult need, kelle usutunnistus toetas patsifismi. Kui kogudus juba sellise valikuvabaduse andis, siis pidi ka teine äärmus jääma iga liikme enda otsustada ning põhimõtteliselt on lubatud ka relva kandes sõjaväes teenida.

See seisukoht püsib tänapäevani ja kuigi kogudus soovitab tungivalt teenida sõjaväes mittevõitleval viisil, siis aktsepteeritakse ka liikmete valikut olla täielik patsifist või teenida sõjaväes relva kandes. Lisaks ajaloolistele põhjustele on valikuvabadus ka põhjendatud sellega, et mõnedes maailma piirkondades ei ole inimestel võimalik valida teenida sõjaväes mittevõitleval viisil ning seega ei saa kogudus kehtestada oma liikmetele ülemaailmset relvakandmise keeldu.

(refereeritud: http://www.adventistchaplains.org/conscientious-objection-and-noncombatancy)

Eesti poisid teenistuses

Adventkoguduse noormehi on täisikka jõudnud ja teenistusse kutsutud kõigil kolmel ülalkirjeldatud perioodil. On neid, kes pidid oma teenistuse läbima sõjaväeosas (Heiti, Andres), neid, keda kutsuti asendusteenistusse enne 2009. aastat (Erkki) ning ka juba päris mitu noormeest on asendusteenistusse astunud sel aastal (Kalle, Deivy, Tanis, Kristian). Selleks, et jutt ei jääks lihtsalt kuivaks teooriaks, palusin mitmel endisel või praegusel ajateenijal vastata mõnele küsimusele teenistuse kohta. Igaühel on oma lugu ja omad kogemused ning loodetavasti saavad üht-teist kõrva taha panna nii need, kes plaanivad asendusteenistusse minna, kui ka need, kes kaitseväe peale mõtlevad.

Heiti ja Andres vastasid järgnevatele küsimustele:

1. Miks otsustasid kaitseväeteenistusse minna?

2. Kas tekkis raskusi põhimõtete järgimisel? Mida tegid selleks, et oma usule kindlaks jääda?

3. Kas soovitaksid praegusel hetkel teenistusse kutsututele kaitseväeteenistust (vs alternatiiv-teenistus)?

4. Muud mõtted/märkused.

Heiti Lukk

Kuperjanovi ÜJP
juuni 1993 – juuni 1994

Kuigi olin valmis oma riiki teenima, polnud kaitseväeteenistus minu vaba valik. Arvan tänini, et sõjad on halva poliitika tulemus ja sõdurid on vaid marionetid. Usun, et sõjas on vastaspoolel sõdivate sõdurite ja nende emade, naiste ja laste pisarad sama kibedad kui minu omadel. Mul pole teises mundris sõdiva sõduri vastu midagi, miks ma peaksin teda tapma – ta on samasugune käsualune nagu minagi. Sellest lähtuvalt oleksin valinud alternatiivi, kuid tol ajal seda ei eksisteerinud. Väeosas sai selgeks, et mingit individuaalsust mulle võimaldada ei soovita. Kedagi ei huvita, kes sa oled ja mida arvad – kui oled sõdur, pead täitma käsku.

Kõige probleemsem oli hingamispäev. See oli kardetuim päev nädalas, sest mingit kindlat luba sel päeval puhkamiseks ei antud. Esimestel kuudel kasutati kõikvõimalikke ähvardusi ja mõjutusvahendeid usuküünla kustutamiseks. Küllap see oli palve, mis mind selles hullumeelses olukorras hoidis hulluks minemast. Palju tuge oli ka ühest usklikust poisist, kellega algul ühes rühmas olime. Õppeaja esimeste kuude stress ja hirm sai hiljem tasutud sellega, et mind määrati siderühma, mille ülemad hakkasid mind aja jooksul usaldama ja kaunis tihti sain laupäevaks linnaloa. Tohutu kergendus oli käia Võru kirikus, mille tolleaegne pastor Lips ja perekond Jallai olid mulle toeks.

Lähtuvalt eelpool öeldust, eelistaksin alternatiivteenistust.

Oma maailmavaate tõttu tundus mulle küsitav ka sõdurivande andmine. Siin peab nüüd igaüks mõtlema, kuidas ta mingis olukorras seda vannet täita saab. (Mina keeldusin sellisel etteantud kujul sõdurivande andmisest).¹

Andres Ploompuu

Tallinna Üksik-Päästekompanii
8.01.1999 – 7.01.2000

Tegelikult ei otsustanud ma kaitseväeteenistusse minna. Kui 1998. aasta suvel kutse ajateenistusse minemiseks sain, siis otsustasin põhimõtteliselt alternatiivteenistuse kasuks. Kirjutasingi kirja ja andsin selle isiklikult edasi tollal Pärnus tegutsenud värbamiskeskuse juhile (vist oli Kuningas tema nimi). Seletasin seal põhjalikult, et mina relvadega tegelema ei hakka, kuna see on minu põhimõtetega vastuolus. Mäletan, et ta palus pastorilt kinnitust, et lugu tõesti nii on. Sellepeale lubati, et mulle pakutakse alternatiivteenistust. Jäingi siis seda ootama, lootuses, et äkki jääb kogu see mõttetus siiski tegemata. Aga sama aasta lõpus anti mulle teada, et 8. jaanuaril 1999 saadetakse mind teenima “asendusteenistust” Tallinna Üksik-Päästekompaniisse, mis asus Kose ristist mõni kilomeeter Tartu poole. Ega mul muud üle ei jäänudki kui kohver kokku pakkida ja õigeks kuupäevaks Pärnu staapi ilmuda. See oli väga masendav päev. Enesetunne oli, nagu oleks vangi pandud.

Tollal teadsin, et asendusteenistus oli tavateenistusest kolm kuud pikem, ehk 15 kuud. Kui kohale jõudsin, avastasin aga, et Tallinna Üksik-Päästekompanii erines teistest kaitseväe osadest vaid selle poolest, et neil oli päästeteenistuse suunitlus. Seega ajateenijad õppisid ümber käima kustutustehnikaga, oli keemia- ning demineerimisosakond ning kõik ajateenijad tegid läbi esmaabi andmise kursused. Ühesõnaga... me olime nn kiirreageerimisüksus tulekahjude (eelkõige metsatulekahjude) likvideerimiseks, lõhkekehade kahjutuks tegemiseks ja katastroofi-piirkondadesse saatmiseks. Me olime päästerühm, varustatud kanderaamide ja tulirelvadega.

Mida mina aga ei teadnud, oligi see, et muus mõttes oli tegemist igati tavalise ajateenistusega. Me kandsime mundrit, tegime läbi kolmekuulise õppetreeningu, mille hulgas igaühele anti hooldada ka AK47 ehk eesti keeles lihtsalt automaat.

Mäletan, et käisin selle pärast protestimas. Kui meile esimest korda relvad kätte anti, andsin ohvitserile teada, et enda teada olin tulnud alternatiivteenistusse ja mina relvadega kokku puutuda ei soovi. Järgnes umbes 10 min debatt, kus mind loobiti kõiksuguste argumentidega, miks ma ikkagi peaksin relva kandma. Kuna olin ajateenija, kellel puudusid igasugused õigused, andsin ma alla ning võtsin oma relva vastu, kuigi enesetunne oli kaunis sant. Tollal oli hirmus tahtmine see vastu puud pooleks virutada.

Kui mõni kuu hiljem oma nn vanemohvitseriga alternatiivteenistuse teemadel rääkisime, siis tuli välja, et praktikas sellist asja olemas polnudki. Kui ütlesin, et enda teada pean siin 15 kuud istuma, siis ta vaid naeris selle peale ning ütles, et teenin sama kaua kui iga teinegi mats: 12 kuud. Siis sain aru, et mind oli omamoodi tüssatud ning ainus, mida ma oma avalduste ja kirjutamistega saavutanud olin, oli minu saatmine päästeteenistusse, kus tõepoolest relvade kasutamine ja nendega harjutamine oli teisejärguline tegevus. Kuid igas teises mõttes oli tegemist siiski tavalise ajateenistusega. Niipalju võib selle päästeteenistuse kaitseks öelda, et relvast sai lasta tõesti vaid mõned loetud korrad terve aasta jooksul. Mida kaugemale minu ajateenistus kulges, seda vähem ma oma relva nägin.

Põhimõtetes kindlaks jäämine ei olnud sugugi lihtne. Jõudsin oma sõjaväeosasse reedel ning seega pidasin vajalikuks juba samal päeval oma ülemusega hingamispäevast rääkida. Mäletan, et olin päris pabinas ja närvis selle pärast. Kujuta ette, esimene päev sõjaväes ja juba lähen puhkepäeva endale nõudma. Seletasin talle oma põhimõtted ära ning ta ainult muigas selle peale. Ma sain loa oma hingamispäeva pidada, kuigi mul puudus absoluutselt ülevaade sellest, kuidas see praktiliselt välja hakkaks nägema. Ja praktiliselt oli see ka alguses väga kentsakas. Mind ei lastud sõjaväe territooriumilt välja. Istusin siis oma voodi kõrval pingil ja lugesin vaimulikku raamatut, mille olin kodust kaasa võtnud. Otse loomulikult vaatasid teised mind väga imeliku pilguga. Ausalt öeldes tundsin ennast kohutavalt. Nimelt oli laupäev nendel suurpuhastuse päevaks. Samal ajal kui kõik ümberringi “mulli” tegid (nii kutsuti seebivett, mis tuli vahtu ajada ja millega põrandaid küüriti), istusin mina nurgas ja mängisin, et mul on tore hingamispäev. Loomulikult ei olnud ma midagi taolist ette aimanud. Ja mind pilgati minu usu pärast küll, kuid samas ka respekteeriti ning ei mäleta, et keegi oleks tulnud otseselt segama või mõnitama selle pärast.

Mäletan, et hiljem oli usu teemadel erinevate tüüpidega diskussioone küll. Üldiselt kogu kompanii teadis varsti, et ma kristlane olen. Sööklas küsiti minult kõik vorstid ära, kui sealihaga tegemist oli. Kõik teadsid, et ma ei joo ega suitseta. Isegi vandumise osas pandi mind vahel proovile, et ma ikka natukenegi ropendaksin. Aga ma ei mäleta, et oleks mingit tagakiusamist olnud. Mõni ikka naeris siin ja seal minu usu üle, aga üldiselt me hoidsime kokku ja ajapikku mul tekkis sinna päris mitu väga head sõpra. Me pidasime teineteisest lugu. Ja elu läks mul ajateenistuses päris heaks. Mulle anti päris mitu vastutavat kohta ning ma olin üks neist vähestest, kellel oli oma kontor ning kes ei pidanud kunagi öövahiks olema. Ma olin üsna varsti oma aja peremees ning nautisin teistest suuremaid õigusi. Isegi nn palka sain ma teistest rohkem (150 kr asemel sain ma koguni 200 kr kuus), mis oli ajateenijatest kapralite ja seersantide palk. Mul oli ligipääs ühe noorem-leitnandi arvuti ja printeri juurde, mis tähendas, et minu kirjad koju olid prinditud ja lausa värvilised. Üks minu nn tööruumidest oli otse köögi kõrval, mis tähendas omakorda, et kui kõht tühjaks läks, siis oli vaja vaid kokkadelt küsida. Minu käes olid ka vaheladude võtmed, mis tähendas, et suur osa sõjaväelaste varustusest oli minu vastutada. Sõjaväeteenistuse ajal premeeriti mind isegi nädalase puhkusega selle eest, et puhkasin nädal aega koos päästjatega Saaremaal, kus toimusid tuletõrjevõistlused ja kuhu meid saadeti abilistena kaasa. Elu läks lõpuks väga mugavaks kätte. Ühesõnaga... Jumal õnnistas sajakordselt seda põhimõttekindlust, mis alguses natukene ebamugavusi tekitas.

Ma ei võta seda vastutust endale, et soovitaksin ühte või teist. Nagu minu puhul oli, ma tegelikkuses esitasin avalduse alternatiivteenistusse, aga praktikas käisin läbi ajateenistuse. Minu jaoks osutus see ajateenistus igati kasulikuks: kustutasime metsatulekahjusid, saime päästealase väljaõppe, õppisime orienteeruma jne. Eelkõige oli see aga nn mehistav kogemus, mis pani nii mõneski mõttes mehe julguse proovile, kas või oma põhimõtete eest seismine näiteks. Kuid ma jääksin selle juurde, et see on iga mehe enda otsus, kuhu ta otsustab minna. Piibel meile selles vallas selgeid juhiseid ei jaga. Kuigi meid kutsutakse ülesse Uues Testamendis Jeesuse poolt vägivalda vältima, on sõduri amet Piiblis alati au sees olnud.

¹ Vande sõnastus: „Mina tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, igal ajal valmis olles ohverdama oma elu lahingutes langenud kangelaste eeskujul riigi kasuks, pidada kindlasti sõjaväe distsipliini ja tõrkumata ning täpselt täita kõiki oma kohuseid, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.“

Erkki, Kalle, Deivy, Tanis ja Kristian vastasid järgnevatele küsimustele:

1. Miks otsustasid alternatiivteenistuse kasuks?

2. Mida sa oma teenistuses teed? Milline on töökorraldus?

3. Kas oled rahul ja millist nõu annaksid teistele?

4. Muud mõtted/märkused.

Erkki Kask

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus
07.04.2008 – 06.08.2009

Soovisin seda, kuna ajateenistus läheb vastuollu minu usuliste veendumuste ja põhimõtetega. Ma olen üles kasvanud usklikus peres, seega kristlikud põhimõtted on lahutamatu osa minu elust. Olen sõja, vägivalla ja relva kasutamise vastu. Nii sobiski asendusteenistus mulle paremini, võrreldes ajateenistusega.

Ma töötan Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses õpilaskodus. Minu tööülesandeks on erivajadustega õpilaste aitamine nende igapäevaelus õpilaskodus. Kes tahab juua, kes süüa, kes hoopis midagi selga panna jne kuni äratusteni ja magamaminekuteni välja. Mõni vajab abi ka võimlema või basseini minekul. Põhilisi abivajajaid on neli. Teistega on tegemist harva, mõnega polegi. Töö ise on vahetustega. Suurem osa ajast kulub lihtsalt abistamiseks valmis olemisele. Seal käib tööl ka teisi asendusteenistuslasi, mitteadventiste.

Kuna koht, kus töötan, asub Tallinna Tehnikaülikoolile lähedal, siis on mul võimalik lisaks asendusteenistusele käia ka õppimas samaaegselt.

On juhtunud nii mitmelgi korral, kus tullakse küsima minu usu kohta ja siis saab lisaks headele tegudele seal tunnistada Jumalast nendele inimestele. Minu asendusteenistus ei kesta enam kaua, aga loodan, et see, mida nad on minu kaudu Jumala kohta kuulnud, jääb nendele meelde ja kes teab, võib-olla pöördub mõni kunagi.

Kalle Daniel

Siimusti lastekodu Metsatareke
4.02.2009 – 3.06.2010

Mina otsustasin valida alternatiivteenistuse, kuna mu usuliste veendumuste järgimine tavateenistuses oleks tekitanud mitmeid erinevaid probleeme nii sõjaväe juhtkonnale kui ka minule endale. Näiteks hingamispäeva pidamisega oleks kindlasti raskusi tulnud.

Kuna sõjaväes on paljude toitude valmistamisel kasutatud sealiha, siis tee ja leiva peal olek ilma täisväärtusliku taimetoiduta oleks muutnud mind teistest teenistuskaaslastest füüsiliselt nõrgemaks.

Lisaks nendele asjadele olen igasuguse sõjapidamise ja vägivalla vastu. Leian, et vägivald, nii füüsiline kui vaimne, ei ole õige viis probleemide lahendamiseks. Veelgi enam, ükski inimene ei või teiselt inimeselt elu võtta. Sõjalisest tegevusest, selle otsesest või kaudsest toetamisest osa võtmine oleks minu põhimõtetega vastuolus.

Olen asendusteenistuses Siimusti lastekodus Metsatareke. Tööl käin viiel päeval nädalas 8 tundi päevas. Kuna olen tööl õhtustes vahetustes, siis valisin endale vabadeks päevadeks reede ja laupäeva. Nii ei teki ka mingeid probleeme hingamispäeva pidamisega talvisel ajal. Minu ülesanneteks on laste kasvatamine. Koolipäevadel aitan neil teha koduseid koolitöid. Vabal ajal käime väljas mängimas ja hängimas. Õhtuti vaatame koos telekat, käime arvutis, loeme raamatuid ja joonistame/meisterdame. Vahel olen käinud ka kasvandikega erinevatel üritustel nii lähemal kui ka kaugemal. Kuna olen ainuke meeskasvataja majas, siis olen ka lastele isa eest :) Lisaks eelnevale kuulub mu ülesannete hulka ka erinevate majapidamistööde tegemine.

Olen teenistuskohaga rahul.

Tanis Kulp

Haiba lastekodu
2.03.2009 – 1.07.2010

Alternatiivteenistuse taotlust põhjendasin sellega, et sõjaväes poleks mul võimalik pidada hingamispäeva ja järgida toitumisalaseid põhimõtteid. Relva kandmise vastu mul midagi pole, kuid samas arvan ka seda, et Eesti sõjavägi on suhteliselt mõttetu üritus kaitsevõime aspektist.

Olen Haiba lastekodu huvijuht. Teen neile jalgpallitrenni ning korraldan suvel matku. Talveperioodiks on plaanitud nuputamisring ja järelaitamis- ning eksami ettevalmistustunnid. Töökorraldus on väga paindlik, kuna enamuse tööd teen ära kodus olles ja kohale lähen ainult siis, kui midagi toimub.

Olen väga rahul, kuna asjad õnnestus nii sättida, et elu ei jäänud selle pärast seisma.

Soovitan kõigile otsida ise intensiivselt omale kõige paremat lahendust ja püüda kõigi osapooltega kokku leppida mõistlikes tingimustes. Kui sõjavägi huvi pakub, siis mõelge hästi selgeks, kas ja kuidas oma põhimõtteid seal kaitsta suudate.

Deivy Nõmmik

Lustivere hooldekodu
16.02.2009 – 17.06.2010

Otsustasin alternatiivteenistuse kasuks, kuna seal on mul võimalik oma põhimõtteid probleemideta järgida. Laupäevad (hingamispäevad) on vabad, söögiga ka probleeme pole. Ning püssi asemel töötan näiteks pintsliga või sõidutan kliente.:)

Põhilised tööd ongi seotud remondiga. Korrastan uksi, aknaid, radiaatoreid jne. Kuna töökohaks on vanemat sorti mõis, siis tööd seal jätkub. Ja teine ülesanne on siis sõidutada kliente Jõgevale, Tartusse ja Põltsamaale.

Olen rahul, kuna saan tegeleda sellega, mida oskan.

Kristian Nõmmik

Kohtla-Nõmme lastekodu
7.05.2009 – 6.09.2010

Ma otsustasin asendusteenistuse kasuks, sest pean esmatähtsateks oma usupõhimõtteid ja nendele kindlaksjäämist. Samuti leidsin, et võin rohkem kasu tuua sotsiaalsel pinnal kui kaitseväes ja on rohkem vaba aega muudeks tegevusteks.

Mulle pakuti 3 kohta ja sain ise välja valida, mis mulle kõige rohkem sobis.

Teenistuskohaks on Kohtla-Nõmme lastekodu, kus alustasin 07.05.2009 ja lõpetama peaksin 06.09.2010. Valik langes just selle koha kasuks ka sellepärast, et olen seal ka varem heategevusprojekti raames töötanud.

Tegelen maja haldustöödega. Minu esimeseks ülesandeks on parandada ja osaliselt täielikult välja vahetada territooriumi ümbritsev aed, mida sealsed elanikud nii kiiresti lõhkuma kipuvad. Suvel, kui lapsed laagrisse lähevad, on plaanis esimese korruse tubades ja koridoris remonti teha – pahteldada, värvida jne. Vahepeal, kui aega ülearu on, siis tuleb talveks küttepuid ette valmistada. Talvel on ülesandeks ahju kütta.

See on hea võimalus kõigile, kellele on tähtsad usupõhimõtted, kes tahavad end proovile panna või siis midagi uut proovida. Hea võimalus tuua inimesi Jumala juurde oma eeskujuga ja tunnistades Jumalast.