Oleme veetnud aasta vaadates Talle. Meie selle aasta teemalaul on „Vaata Jeesuse peale“. Pole paremat kohta, kuhu vaadata. Laulgem sel viimasel päeval koos veelkord refrääni:
„Vaata Jeesuse peale,
Ta silmi, mis armastus täis,
ja kõik maine korraga vaikseks jääb
Tema armus ja auhiilguses!“
Oleme vaadanud Jeesust kui igavest Jumalat, maa peal teeninud lihakssaanud Kristust, ristilöödud Talle, ülestõusnud Issandat, saabuvat Kuningat ja isiklikku Päästjat. Me oleme vaadelnud Teda Tema nõrkuses ja jõus, alanduses ja aus, lapsena Petlemmas ja universumi lõputu Jumalana.
Me oleme vaadanud. See on tõsi. Kuid me peame jätkama seda vaatamist iga päev, kuni Ta tuleb tagasi taevapilvedel. Siis peame vaatama Teda edasi läbi igaviku lõputute aegade.
Ent selle vaatamisega tuleb vajadus teha midagi Tallega, kes suri meist igaühe eest. Lõpus seisab meie ees sama küsimus, mille Pilaatus esitas juutidele: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?“ (Mk 15:12)
Ma näen, et sa hakkad nihelema. Kuid vaadakem tõele silma: nihelemine ei lahenda probleemi. Mida sa kavatsed teha päästega Jeesuses, mille üle oled viimased 365 päeva mõtisklenud? Mida kavatsed sina isiklikult teha Jeesusega?
Juutide vastus Pilaatusele oli selge ja kõlav: „Löö ta risti! Löö ta risti!“ Ja Pilaatus tegi seda. See on ka meie jaoks võimlik valik. Teine valik on lasta Tal meid risti lüüa ja äratada üles uuele elule koos Temaga.
Jumal ootab meie vastust. Ta mõistab meie vajaduse sügavust. Aga Ta ka teab, kui sügav, kõrge ja lai on arm, mis on antud Jumala Talle kaudu, kes suri, et võtta ära maailma patt.
Me ei pea üksnes iga päev Jeesusele vaatama, vaid peame tegema Temast iga päev oma elu valitseva Issanda.
Isa, täna täname Sind Sinu suurima anni eest! Aga veelgi enam, me soovime uuesti pühendada oma elu, et käia ülestõusnud Issandaga igal päeval siin maa peal, et me võiksime jätkata Temale vaatamist läbi igaveste aegade. Aamen!
In English