Minu õnn on olla Jumala ligi

Inimesed läbi aegade on tahtnud piiluda tuleviku varjava eesriide taha lootuses leida mingit varjatud müstilist kogemust, sõnulseletamatut õnne.

Mis on see varjatu? Võib-olla see, mida Jumal teab tulevikust – meie igaühe valikute tulemustest. Jumal ei ole määranud meie tulevikku, aga Ta teab seda ning oma tarkusest ja suurest armastusest näitab Ta meile teed, mida valides me ei pea kartma tulevikku ega ka hilinenult kahetsema oma valikute ja tegevuse tagajärgi.

Mis aitab meil teha õiged valikud ja annab turvatunde vaadates tulevikku? Piiblitekst ütleb, et see on, mida Issand on meile ilmutanud. „Ilmutatut” kannab meieni ja avab meie jaoks kõige ehedamal viisil Jumala Sõna, Piibli raamat või nii nagu selle kohta on öeldud, Jumala armastuskiri inimesele. Kuid teiseks – see, mis kuulub meile ja meie lastele, on kahtlemata meie isiklikud ja varasemate põlvkondade kogemused – kogemused, mis jutustavad kõnekalt, millised on ühe või teise väärtushinnangu, valiku ja tegevuse tagajärg.

Võttes aluseks Jumala Sõnas ilmutatud Jumala tahte – Tema elureeglid ja ilmutatud plaanid meie jaoks – ning asetades sellele alusele meie eelkäijate ja meie enese elus tehtud kogemused, saamegi selle tulemusena juhatatud, kinnitatud, aga võib-olla ka hoiatatud, astudes tuleviku – mis siis, et meie jaoks varjatu poole. Arvestades sellega, mis meile on ilmutatud, mis on meile avanenud, mida oleme hakanud mõistma, mille alusel astume edasi oma valikute teel meile näidatud suunas, ei ole me pimeduses kobamisi käijad, vaid valguses seatud eesmärgi poole rühkijad. Lisaks eeltoodule, me ei ole sellel teel üksi. Koos meiega on kirjeldamatu hulk, kes on usaldanud astuda Jumala märgistatud teele. Sel teel on saatjaks Jumala inglite armee ning tähtsaim: Issand ise on tõotanud olla sellel teel Juhiks.

„Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:18–20).

Niisiis – kas meil oleks vaja ennustada tulevikku või olla selle tundmatu ees hirmul? Kindlasti mitte, sest Issand on meie kõrval täna ja tulevikus, mis ka ei juhtuks – Tema teab ja meil ei ole vaja muretseda. Lisagem siia veel üks tekst usu kinnituseks: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Hb 13:6). Kuidas saab nii ebakindlas ja vägivaldses maailmas keegi öelda: „Mul ei ole midagi karta!”? Jah, keegi ei saa nii öelda, kui ta ei tunne ega usu Jumalat.

Kui ma olin väikene poiss, siis tuli mul sageli pimedas hirm peale… Kartsin eriti pimedat metsa. Mäletan, kuidas kord läksime jõuludeks maale vanaisa juurde, kes elas metsade keskel. Tee läks läbi metsa ja see tundus nii jube – muidu jooksin ringi nii, et paaril korral olin päise päeva ajal linnas kaduma läinud ja sageli sain pahandada, et omapead kuhugi ära läksin. Kuid sel korral surusin ennast isa lähedale, kes oli suur, minu silmis oli ta väga tugev ja julge. Võtsin isa käest ja korraga tundsin, et kõik hirm oli kadunud.

Öelgem nüüd koos Taavetiga, kes elukogemustele toetudes tunnistab: „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse” (Ps 73:28). Nüüd võid sa olla kindel, astu julgelt edasi, kui koidab taas uus päev!

Tõnu Jugar