Lunastatute osa igavikus

Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi saladused, seadused ja aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata vabadesse maailmadesse – planeetidele, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid rõõmulauludest iga lunastatud hinge puhul. Juubeldades võtavad selle maailma lapsed osa langemata olendite rõõmust ja tarkusest. Nad jagavad inimlastega teadmise ja mõistmise aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata pilguga vaatavad nad Looja au – päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile määratud korras ümber Jumala trooni. Kõigele – vähimast kuni suurimani on kirjutatud Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe suurust.

Iga järgnev hetk toob igavikus esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus, ja Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse imestusväärsed ja hämmastavad võidud, mis saavutati suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed. Üha rõõmsama vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks.

„Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike, mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: „Sellele, kes istub aujärjel ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!”” (Ilm 5, 13)

Suur võitlus on lõppenud. Pattu ja patuseid ei ole enam. Kõik on puhas. Kogu ääretu universum tuksub täiusliku harmoonia ja õnne ühtses rütmis. Temast, kes on kõige Looja, voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõputute aegade. Kõige väiksemast aatomist suurima maailmani kuulutab elus ja elutu oma täiuslikus ilus: „JUMAL ON ARMASTUS!” ST 654, 655