Mälestus sõjaajast

Voldemar Viirsalu oli Teise maailmasõja ajal just mobilisatsiooni-ealine. Narva taga käisid rasked lahingud, kui sakslased ta värbamispunkti kutsusid. Aga et ilmuda sinna tuli just laupäeval, siis Voldemar ei läinud. Kuigi teadis, millega võib lõppeda sõja ajal mobilisatsioonist kõrvalehoidumine. Esmaspäeval läks Voldemar ette. Enesekindlalt, sest just hommikuse postiga oli saabunud teade liidu esimehelt, et ordineeritud vaimulikud võidakse vabastada. Kuid kes olid läinud, need olid läinud.

Venelased kutsusid Voldemari ette reedel. Viljandi sõjakomissariaat oli mehi kuivalt täis. Saaremaal käisid rasked lahingud. Oodati autosid rindele viimiseks. Voldemar vaatas: päike vajub, algamas on hingamispäev. Ja mina olen siin! Minu kogudus ootab mind! Voldemar nihutas end avatud akna juurde. Püssimees seisis uksel. Siis üks hüpe läbi akna ja kiire minek. Järele ei lastud. Aga esmaspäeval läks ta uuesti komissariaati, süda raske. Mehed olid ära viidud. Ainult mingi komisjon istus laua taga, tsiviilriietuses partorg keskel.

„Ma olin reedel siin, aga läksin ära...”

„Miks?”

„Algas hingamispäev... Ma olen usklik, pastor...”

Vaikus.

„Mis usku te siis olete?”

„Adventist.”

Mehed laua taga vaatasid üksteisele otsa. Partorg ütles: „Adventistid on head inimesed!”

„Kuidas te neid tunnete?” söandas Voldemar küsida.

Selgus, et Viljandi kogudusevanem oli terve saksa aja oma pööningul sedasama partorgi varjanud.

Voldemar oli kogudusevanema pool sageli käinud, kuid sellest polnud tal aimugi. Kogudusevanema halastav suhtumine päästis tema koguduse pastori elu. Sõjakomissar ütles, et teda enam ette ei kutsuta.

Raely Viirsalu