Käsk on iseendast hea, kuid ta pole hea kõikide jaoks ja igas olukorras. Käsul olid kindlasti oma varjuküljed Jeesuse ajal elavate juutide jaoks.
Kuidas võis see niiviisi olla?
Vahest on parim viis selle küsimusega tegelemiseks visata pilk iisraeli ajaloole. Jumal andis oma seaduse Moosesele, kes edastas selle iisraeliitidele, kuid oma varases ajaloos ei pööranud israeliidid piisavat tähelepanu neile Jumalast antud korraldustele, mis olid kirja pandud Moosese seaduses. Nad ohverdasid paganlikult, võtsid üle ümbritsevate rahvaste kombeid ja sageli lihtsalt eirasid Jumala nõuandeid.
Kõige selle tõttu saatis Jumal ühe prohveti teise järel neid hoiatama ja ustavusele kutsuma, kuid laiemas plaanis pööras iisrael prohvetitele vähe tähelepanu.
Tagajärjeks oli Paabeli vangipõlv oma 70 pagendusaastaga.
Pärast vangistusest naasmist otsustas suur osa juudi usulistest ja poliitilistest juhtidest mitte enam korrata vangipõlveni viinud eksimusi. Nad otsustasid seadusest kinni pidada ja hoiduda segunemast paganrahavaste ja paganlike elukommetega.
Ja tulemus? Iisrael kaldus teise äärmusse. Variseride juhtimise all muutsid nad seaduse eesmärgiks omaette ja kasutasid seda kui vahendit iseenda eraldamiseks teistest rahvastest. Neist said fanaatilised käsupidajad. Usust sai rituaalide ja tseremooniate lõputu ringkäik ja seadusest nende elu keskpunkt. Kõige selle käigus kaotasid nad silmist arusaamise, et seadus on hea ainult juhul, kui selle täitmise keskmes on käsu vaimulik olemus.
Taas kord pidid nad kuulda võtma prohveteid. Nad pidid kuulama Miikat, kes kirjutas, et Jumal ei rahuldu pelgalt ohvrisüsteemi välise järgimisega. Kui järgime seadust õiges meelsuses, siis teeme, mis on õige, armastame headust ja käime alandlikult koos oma Jumalaga (Mi 6:8).
Me vajame oma elus tasakaalu. Peame kuulama nii Seadust kui ka Prohveteid. Meil on vaja pidada käsku selles vaimsuses, milles Jumal soovis seda peetavat. Siis on see hea igaühe jaoks igal pool ja igal ajal.
In English