VAIKNE TALL

Selles kõige esimeses dramaatilises portrees evangeeliumist paneb Pühakiri head uudised Jeesusest inimlikesse terminitesse. See lugu puudutab sügavalt iga lugejat, sest me näeme Jumala armastust tegutsemas tegelike, meie sarnaste inimeste elus. Lugu algab sellest, kuidas Jumal ilmus Aabrahamile ja käskis tal võtta oma “ainus poeg, Iisak” ja “ohverdada ta” Morija mäel “põletusohvriks” (1Ms 22:2). Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.

Mis mõtted käiksid läbi sinu pea, kui Jumal käsiks sinul ohverdada oma ainus laps näiteks Suurel-Munamäel? Kuna Jumal oli tõotanud Aabrahamile, et Messias sünnib just Iisakist, siis Aabraham “arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada” (Hb 11:19).

Suur kergendus võis vallutada Aabrahami mõistuse ja südame, kui ta seal seisis, nuga tõstetud kõrgele noore mehe kohale, ja “Issanda ingel hüüdis teda taevast: „Aabraham… Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!”” (1Ms 22:11,12). Edasi näeb Aabraham rägastikus ühte jäära, kelle näol lähevad täide Aabrahami sõnad, et “küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle” (salm 8). Ja mõne aja pärast andis Jumal ise ennast Ohvritalleks!

Uus-Meremaal juhtusime kord nägema mingit meest, kes parasjagu lammast pügas. Lammas seisis täiesti liikumatuna. Me ei suutnud hoida tagasi pisaraid, mõeldes oma taevasele Isale, kes andis oma “ainusündinud Poja,” Jeesuse, kes ei avanud oma suud “nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait” (Js 53:7). Isa ohverdas oma ühe ja ainukese Poja, ja Jeesus andis oma elu vaikselt, ilma protestita, sinu ja minu pattude eest!

Daniel R. Guild