Olin varem selle järve ääres käinud, aga seekord sõitsin autoga otse vee äärde ja see meeldis mulle. Aga kui üritasin lahkuda, mõistsin, et see saab olema keeruline. Rattad käisid ringi, kuid auto ei liikunud, kuni oli lõpuks päris kinni, alusraam liivale toetumas. Pidin tunnistama, et ei olnud võimeline ise selle olukorraga toime tulema. Äkitselt tuli appi üks mees, kes oli mu probleemi näinud. Ja ta tuli lahendusega! Ta sidus mu auto külge köie ja tõmbas selle oma nelikveolise maasturiga kiiresti välja.
Ma arvan, et me ei mõista täielikult Jumala hella hoolitsevust oma laste suhtes ning võib-olla sellepärast üritamegi sageli ise asju lahendada. Kuigi Jumal on meiega kogu aeg, ilmneb Tema ligiolu kõige võimsamalt siis, kui meie oleme kõige nõrgemad ja kõige rohkem hirmunud. Isegi Aadam ja Eeva üritasid pärast pattulangemist ise asjad korda ajada, kuid väljapääsu polnud ja Jumal tuli inimkonda päästma. Jumal teab iga meie liigutust ja mõistab meie jõuetust. Tema suur hoolitsevus meist igaühe eest on võrreldamatu. Mind kütkestab üksikasjalikkus, millega Jumal juhtis Joosepit Jeesuse väikelapseeas, et hoida meie Päästja elu. Matteus on sellest ajast kirja pandud viis lugu, viimane neist jutustab, Joosepi ja Maarja tagasitulekust Egiptusest, kuna Heroodes on juba surnud. Nad jõuavad Iisraeli maale, „kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna.“ (Matteuse 2:22) Arhelaos! On teada, et ta alustas oma valitsemisaega kolme tuhande inimese massimõrvaga!* Pole ime, et Joosep kartis! Kas ta pidi väljapääsu leidma ise? Kuhu nad peaksid minema? Kuid Jumal oli kohal oma alati valvsa ja võimsa ligioluga. Joosepit „hoiatati unenäos“ (salm 22) ja nad suundusid hoopis Galileasse ja asusid elama Naatsaretti. Millal iganes tunned sa end „liiva“ sisse kinni jäänuna, pea meeles, et sa ei ole kunagi üksi. Sinu päästev Jumal on sinu kõrval oma hoolitseva ligioluga!
Minu vastus:
* Josephus, „Antiquities“, 17.213−218.
In English