Juudi juhid olid Pilaatuse nurka surunud ja nõudsid ristilöömist, kuigi Pilaatus mõistis, et Jeesus on süütu. Pöördepunkt tuleb siis, kui mõned juudid karjuvad: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.“ (Jh 19:12) Viimane asi, mida Rooma maavalitseja saaks endale lubada, on süüdistus keiser Tiberiuse ees, et ta varjab meest, kes nimetab end kuningaks. Juudi juhid tabasid selle ähvardusega Pilaatuse nõrgimat kohta. Ei saanud ju oodata, et keiser heidaks armu ametnikule, kes annab riigireetmise nii paljude tunnistajate silme all andeks.
Nende süüdistustega olid juudi juhid täitnud juudi seaduse ja Rooma seaduse vahel haigutava lõhe. Nad olid süüdistuse jumalateotuses enda Messiaks nimetamisel muundanud mässuliseks riigireetmiseks. Nüüd on Pilaatusel ettekääne surmanuhtluse määramiseks, mida ta teebki, kuigi näeb juutide vaevu varjatud vandenõu läbi.
Johannes ütleb, et ta tõi „Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks. ... Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!““ Rahvas vastas järjekordsete ristilöömise-hüüetega. Ning üle kavaldatud maavalitseja annab Jeesuse üle sõdurite kätte risti lüüa (salmid 13−16).
Samal ajal püüab Pilaatus rahva ees sümboolselt käsi pestes teatavaks teha, et tema ei ole selles asjas süüdi. Õiglustunne oli hoiatanud teda südametunnistuse ja naise unenäo kaudu, kuid Pilaatus ei suutnud vastu panna juudi juhtide ja rahvahulga süüdistustele. Nii annab ta välja ristilöömise korralduse ja peseb oma käsi.
Pilaatus unustas ainult ühe: vastutus on asi, mille eest me ei saa kunagi põgeneda. Ei Pilaatus ega mina saa teha vale valikut ning siis käed kogu vastutusest puhtaks pesta. Oma tegude eest vastutamine on alati minu osa.
Taevane Isa, aita mul olla oma veendumustes julge ja teha läbi elu rännates ausaid valikuid!
In English