Ole valmis!

„Valmis olla tähendab lasta sündida kõigil imedel minu elus.”

Küllap on paljudel meist erinevaid kaardikesi, järjehoidjaid, külmkapimagneteid, mille peale on kirjutatud huvitavaid tarkuseteri, piiblisalme või lihtsalt mõtteid elust. Kord jagati kirikus ühe lasteürituse järel kauni looduspildiga väikeseid kaardikesi, millest igaühele oli trükitud mõtlemapanev sõnum. Iga laps ja ka täiskasvanu said endale kaardikese ning muidugi hakkasime kõik koheselt neid seostama oma eluga. Minu kaardile oli kirjutatud: „Valmis olla tähendab lasta sündida kõigil imedel minu elus.”

Kas me oleme valmis? Milleks me oleme valmis? Mil määral oleme valmis? Jeesus andis meile korralduse minna maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad. Kas me oleme valmis seda tegema? Kas oleme valmis tunnistama Jeesusest igal hetkel oma elus? Me peame olema. Vastasel juhul võib nii mõnigi kord, kus oleksime saanud tunnistada, jääda kasutamata, sest meie... sest mina... ei olnud valmis.

Kui palju kordi oma elus olen tahtnud aega tagasi keerata. „Ma oleksin ju võinud öelda seda, ma oleksin võinud rääkida sellest ja sellest...” Kõik need mõtted on enam kui üks kord keerelnud mu peas, kui õhtul möödunud päevast mõtisklen. Mäletan ühte esimestest kordadest. See oli ülikoolipäevil, kui istusin kooli aulas klaveri taga ja harjutasin järjekordseks kontserdiks. Minu kursuseõde tuli klaveri juurde ja ootas oma järjekorda, et siis, kui lõpetan, võiks tema alustada. Pärast minu võimsa lõpuakordi kõlamist tõusin püsti ja hakkasin noote kokku korjama. Ning siis, ilma igasuguse sissejuhatuseta, küsis mu kursuseõde korraga: „Mille poolest on sinu kogudus teistsugune kui teised?”

Ma oleksin olnud valmis kiruma tulevast kontserti ja seda, kui vähe on jäänud harjutamiseks aega; ma oleksin võinud vabalt rääkida eelseisvast eksamiperioodist või isegi ilmast. Aga ma ei olnud valmis rääkima Jeesusest ja kõigest sellest, mis imelist on Tema meie koguduses teinud. Mäletan ähmaselt, et pobisesin midagi Piibli täielikust järgimisest ja igasugustest välistest märkidest, mis meid teistest eristavad. Kuid see ei olnud see. Lisaks segasele mõttele väljendas kogu minu olemus kohmetust, minust ei säranud rõõmu Jumala armastusest. Kuigi oleks võinud. Tol õhtul tundsin end väga halvasti. Ma ei saanud lahti mõttest, et mis siis, kui see oligi selle inimese ainus kord puutuda kokku usuküsimustega? Ja mina ei täitnud oma osa nii, nagu oleks võinud, sest ma ei olnud selleks valmis.

See oli kogemus, mis õpetas mulle, et me peame olema valmis igal päeval. Me ei saa näha ette kõiki olukordi ega saa täpselt valmistuda vajalikuks kõneks – see on Jumala töö. Tema teab, mis sõnad meile anda. Meie osa on aga üks – me peame olema valmis. Kuidas seda teha? Vastus on lihtne: igal hommikul tuleb Jumalalt paluda, et Ta aitaks meil valmis olla; et Ta juhiks meid kõigis olukordades, kus meil on võimalus oma usust tunnistada. Ning alles siis näeme, missugused imed sünnivad meie elus.

Karin Lukk