Meie rahvale on praegusel lõpuajal antud külluslik valgus. Ükskõik kas mu elu jätkub või mitte, minu kirjutised kõnelevad jätkuvalt ning nende töö kestab nii kaua, kui antakse aega. Minu kirjutised on kabinetis kaustas ja isegi kui mind enam pole, elavad need sõnad, mille Issand on mulle andnud, ikka edasi ja kõnelevad inimestele. Aga mul on veel jõudu ja ma loodan teha jätkuvalt palju kasulikku tööd. Ma võin elada Issanda tulekuni, aga kui ka ei ela, usun ma, et minu kohta võib öelda: „Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.“ …
Tänan Jumalat Tema armastuse kinnituse eest ja selle eest, et Ta on mind iga päev juhtinud ja suunanud. Mul on kirjutamisega palju tegemist. Kirjutan vara ja hilja teemasid, mille Issand minu ees avab. Minu töökoorem on valmistada inimesi Issanda päeval seisma jääma. Kristuse tõotus on kindel. Aega ei ole enam palju. Peame töötama, valvama ja ootama Issandat Jeesust. Meid kutsutakse üles olema vankumatud, kõigutamatud ja ikka Issanda töös osalema. Kogu meie lootus on rajatud Kristusele.
Kas meie rahvas vaatab kriitiliselt üle mineviku, oleviku ja tuleviku, kui see maailma ees lahti rullub? Kas nad panevad tähele neile antud hoiatussõnumeid? Kas meie suurim mure praegu on see, et meie elu saaks õilistatud ja puhastatud ning et me peegeldaksime jumalikku sarnasust? See peab olema kõigi nende kogemus, kes soovivad ühineda selle seltskonnaga, kes on oma rüüd Talle veres pesnud ja valgeks teinud. Nad peavad olema rõivastatud Kristuse õigusega. Tema nimi peab olema kirjutatud nende otsaesisele. − „Selected Messages“, 1. kd, lk 55, 56.
In English