Iga mööduv päev viib meid lõpule lähemale. Kas see toob meid ka Jumalale lähemale? Kas me valvame palves? Need, kellega igapäevaselt suhtleme, vajavad meie abi ja juhtimist. Nad võivad olla niisuguses meeleseisundis, et Püha Vaim juhib õigel ajal öeldud sõna kindlasse kohta. Homme võib mõni neist inimestest olla seal, kus me enam iial nendeni ei jõua. Missugune on meie mõju neile kaasränduritele? Missuguseid pingutusi teeme, et võita nad Kristusele?
Aeg on lühike ja meie jõud tuleb suurema töö tegemiseks organiseerida. Vaja on töölisi, kes saavad aru töö tähtsusest ja kes tegelevad sellega mitte saadava palga tõttu, vaid seetõttu, et nad mõistavad lõpu lähedust. Aeg nõuab suuremat jõudlust ja sügavamat pühendumust. Oh, mind valdab see teema nii täielikult, et ma hüüan Jumala poole: „Ärata ja saada välja käskjalgu, keda täidab kohusetunne, käskjalgu, kelle südames on risti löödud enesekummardamine, mis on kogu patu aluseks.“ …
Me peame liikuma ühtesoodu edasi, usaldama Jumalat, tegema Tema tööd omakasupüüdmatult ja Temast alandlikult sõltudes ning andma enda, oma oleviku ja tuleviku Tema targa ettenägevuse hoolde. Meil tuleb lõpuni kinni pidada sellest, mis meil alguses oli ning me peame meeles pidama, et me ei saa taeva õnnistusi mitte iseenda, vaid Kristuse väärtuslikkuse tõttu ning Jumala küllusliku armu tõttu võetakse meid vastu usu läbi Temasse. − „Testimonies for the Church“, 9. kd, lk 27−29.
In English