Üks inimsüdame sügavamaid igatsusi on soov mõista, kes me tegelikult oleme. Kui oleme lapsed, on vastus lihtne: ma olen selle-ja-selle laps, ma olen viieaastane. Meie koht universumis on ilmselge. Kui saame vanemaks, valime karjääriraja ja määratleme end selle järgi, kuidas oma päevi veedame: ma olen hambaarst, ma olen puusepp, ma olen filosoofiatudeng.
Aga lõpuks tuleb hetk, mil lihtsad vastused hakkavad kaduma ning me oleme aina vähem kindlad selles, kes me oleme ja kuhu kuulume. Me leiame, et asjad, mida teeme, ja inimesed, keda tunneme, ei määratle seda, kes me oleme. Me hakkame igatsema midagi sügavat, midagi tähendusrikast ning jätame vahele lihtsa kindlustunde, millest nooremana rõõmu tundsime.
Miljonid saavad end samastada eksistentsiaalse ängistusega, mida väljendas rõõmutu 20. sajandi marksist-filosoof Jean-Paul Sartre (kelle filosoofiat tsiteerin illustratsiooniks, mitte heaks kiites): „Mul on tahtmine ära minna, kuhugi, kus ma võiksin end tõesti omal kohal tunda, kus ma võiksin sulguda ... Kuid mul ei ole oma kohta, ma olen ülearune.“6
Sinu enda heitlus ei pruugi olla nii lootusetu nagu temal, kuid on võimalik, et oled vähemalt aeg-ajalt tundnud seda, mida ta kirjeldab. Küsimus „kes ma olen?“ võib olla kõige sagedamini enda sees esitatud küsimus. Kindlasti mõistame mõningaid oma rollidest: me oleme lapsevanemad, töövõtjad, ülemused, õed/vennad ja/või sõbrad. Kuid peale selle püüame aru saada põhiolemusest, kes me tegelikult oleme, ning igatseme teada täpselt, miks meid on sellesse maailma pandud. Me ei taha teada lihtsalt oma funktsiooni; me tahame teada oma kohta.
Kuid kõik sellised küsimused kaovad ühe hetkega, kui inimese Poeg ilmub lõpuks idataevasse „oma Isa kirkuses koos oma inglitega“. (Matteuse 16:27) Need, kelle süda on eluaja jooksul Temaga kokku põimunud, vaatavad üles ja tunnevad Ta vaistlikult ära. Meie südame sügavaim nälg saab äkitselt rahuldatud, kui näeme oma Looja nägu, ja selsamal hetkel teame täpselt, kes me oleme ja kuhu me kuulume.
Vaata, see on meie Jumal!
In English