Igapäevane usuelu

Kui küsitakse, et räägiksin oma usukogemustest, siis on selline tunne, et mis mul ikka nii väga rääkida on. Kõik on ju nii igapäevane. Inimesed, kes elasid sõja ajal ja sel perioodil – neil on palju rohkem kogemusi.

Aga kui elu lähemalt vaadata, on igal kristlasel oma lugu ja neid kohti, kus Jumal on teda rohkemal või vähemal määral puudutanud.

Mina sündisin ja kasvasin kristlikus kodus. Lapsepõlve kirikuks oli Tallinna Mere pst kirik. See oli sügav nõukogude aeg. Siis ei olnud lastetunde ega noorteüritusi.

Mingi aeg pärast vene sõjaväge tuli see moment, kus Jumal sai tugevalt minu südamele koputada ja see ei olnud mitte esimene kord. Tundsin, et kui ma seekord jälle edasi lükkan, ei pruugi järgmist korda tulla. Hukka minna ma ei tahtnud. Oli üks sõber, kes oli enne mind õige teeotsa leidnud ja tema aitas ka minul seda teha. Kui olin Jumala abiga suutnud enam-vähem aasta oma ebaõigetest harjumustest eemal olla, siis tundsin, et pean kogudusse tulema.

Olin siis 22-aastane. Nüüd olen koguduses olnud pea 40 aastat, oma tõusude ja ka langustega. Aga Jumal on ikka üles upitanud ja edasi tõuganud.

Mul on kaks eriala: üks ehitaja ja teine mööblitisler. Statistika järgi on nendel erialadel kõige rohkem tööõnnetusi. Muidugi ei valinud ma neid erialasid sellepärast. Ma ei ole mingi ekstreemsportlane, vaid lihtsalt juhtus nii. Aga mõlemal alal olen tundnud tugevalt Jumala kaitsvat kätt. Tuleb meelde üks juhus. Olin tööl ühes firmas. Tegin tisleritööd. Hakkasin midagi freesima, sättisin terad valmis, panin freesi tööle. Äkki tuli südamesse tunne: pane masin seisma. Panin masina seisma ja kui ma freesitera katsusin, jäi see mulle pihku. Ma ei kujuta ette, mis siis oleks saanud, kui see tera oleks töötamise ajal välja lennanud.

Teen ka kodus vahel puutööd. Saag töötas, väike poja (ta oli siis 3-aastane) mängis õues. Panin sae seisma ja kuulsin vihmaveetünni kaane klobinat. Läksin õue, ei näinud poissi kusagil. Vaatasin, tünnil kaas tagurpidi peal. Tõstsin kaane pealt, poiss oli tünnis ja tünn vett täis. Tõmbasin poisi muidugi kohe tünnist välja. Mis oleks aga saanud siis, kui ma poleks saagi seisma pannud ja kuulnud tünnikaane klobinat?

Eks selliseid „juhuseid” ole palju, kui mõtlema hakata. Need on meile märguandeks, et Jumal hoiab ja hoolib meist.

Selline on minu „lugu”. Võib-olla küll lihtne ja tavaline, aga ikkagi minu lugu. Igaühel on oma lugu koos Jumalaga. Ehk on Tema sooviks, et me vaataksime veidi lähemalt ja näeksime Tema kätt oma elus igal päeval.

Marko Judanov