IMEROHI VAEVATUD ELU JAOKS

Väikesel Tristan da Cunha saarel Lõuna-Atlandil hakkas purskama vulkaan. Elanikud ei tahtnud oma saare kodudest lahkuda, kuid Briti võimud sundisid nad lõpuks seda tegema. Mööduv laev võttis nad peale ja viis Inglismaale. Nad olid rabatud rahvamassidest. Nad ei suutnud harjuda sagimise, müra ja linnaliiklusega ning igavese võitlusega, et ots-otsaga kokku tulla. Üks neist ütles: “Siin on kogu aeg raha, raha, raha; mure, mure, mure.”

Nad hakkasid mõtlema oma pisikese kaljuse saare peale, kus keegi ei tüüdanud neid maksude ega rahaga, kus ei olnud kunagi alkoholi, kirjapandud seadusi ega kuritegusid. Lõpuks otsustasid nad, et jäävad parem vulkaanipurske alla, kui elavad Londoni segases tsivilisatsioonis. Seega, suurem osa, 198 endist Trsitan da Cunha elanikku pöördus tagasi oma kaljusele saarele – tagasi isolatsiooni, kus ei olnud busse, elektrilisi kodumasinaid, televiisoreid, ega muid tsivilisatsiooni “eeliseid”. Tagasi kartulite ja kala juurde, tagasi rahusse. Kuid kui meil ei ole saart, kuhu minna, peame edasi elama kaasaegses ühiskonnas. Aga hinge- ja südamerahu leidmiseks on tee olemas – Tema nimi on Jeesus. Ta tõotab: “Oma rahu ma annan teile!” Me koputame sellele annile, kui arendame Jeesuse kohalolekut oma elus, räägime Temaga ja lubame Temal rääkida meiega iga päev ja igal hetkel kogu päeva jooksul.

Luuletaja Thomas Stearns Eliot on öelnud: “Kus on teadmised, mis oleme kaotanud informatsiooni¬tulvas, lõpututes leiutistes, lõppematutes eksperimentides? . Kus on elu, mis on meil elades kaduma läinud? Kus on tarkus, mille oleme teadlikult kaotanud? Selleks, et olla truu Kristusele, peame iga päev võtma aega palveks. Ära lase müral ja selle elu valedel standarditel oma elu moonutada. Palve annab õige perspektiivi. Palve annab väe, mida vajame.” Üha enam ja enam avastavad inimesed, et inimlik tarkus ei ole piisav nende probleemide lahendamiseks, aga kui nad Jeesusele otsa vaatavad, saavad nad rahu anni.

H. M. S. Richards, Jr.