Viimastel aastatel on meie pesa järjest tühjemaks jäänud ja ma leian end imestamas, kuidas see aeg nii kiiresti mööda libises. Ühel hetkel on su lapsed väiksed ja sõltuvad igas vajaduses sinust, järgmisel hetkel nimetavad nad elu enda omaks. See on andnud mulle palju aega, et mõtiskleda rolli üle, mille Jumal mulle kui isale määras − Ta laenas mulle oma lapsed üürikeseks ajaks ja palus mul kasvatada neid nii, nagu teeks seda Tema.
Aeg-ajalt möödunud aastatele tagasi vaadates tõmbub mul südame alt külmaks, kui mõtlen kordadele, mil ilmselgelt nurjus kõik see, missugune isa peaks olema. Ma krimpsutan valust nägu, kui meenutan hetki, mil kannatamatus minust jagu sai, või kui läksin kergema vastupanu teed. Ma võpatan, kui näen mõningaid enda jooni oma lastes. Ma kohkun õudusest tagasi mõtte ees, et kunagi uuritakse minu kui isa aruannet taevase Isa enda juuresolekul.
Kui ühel päeval naabruskonnas ringi jalutasin ja lasin kahetsusel end haarata, sosistas äkitselt üks hääl mulle kõrva: „Kas sa ei arva, et ma juba tean? Kas sa tõesti usud, et arvasin, et sinust saab maailma esimene täiuslik isa? Ole parem rahus minu juures.“
Kui meie patune seisukord selles maailmas end äkitselt näitab, on lihtne masendusele alla anda. Me vajume lootusetuse koorma all kergesti kühmu. Hingevaenlane on alati valmis meenutama meile, et me ei ole väärilised, ning kui me tema süüdistusi kuulame, muutub meie süda rahutuks.
Missugune võrratu armastus on see, et Jumal on eraldanud pühitsetud aja meenutamaks regulaarselt, et meil pole vaja meelt heita, sest Ta teab, kes me oleme, ning Ta suri meie eest juba siis, kui olime alles patused (Kiri roomlastele 5:8). Me ei sisene lõpuks Jumala riiki sellepärast, et oleme piisavalt head, vaid sellepärast, et Kristus on piisavalt hea (Jesaja 28:20). Võta iga nädal aega, et vaadata, kes on Jeesus, et näha Tema ääretut armastust sinu vastu ja pühendumist sellele, et tuua sind koju, ning sa õpid viimaks rahu leidma juba siinpool auhiilgust.
In English