Selle kirjatekstiga jõuame jüngrite lemmikküsimuse juurde. See näib olevat nende sundmõte. Markuse 9:33, 34 on kirjas, et nad olid teel vaielnud selle üle, kes on suurim.
Võib-olla ajendas seda probleemi Jeesuse õnnistus Peetrusele pärast tema vastust, et Jeesus on jumalik Kristus. Peaaegu võimatu on uskuda, et nad ei ihaldanud seda kiitust. Ja siis valiti välja kolm jüngrit, kes läksid koos Jeesusega muutmise mäele.
Kuid sügavamal tasandil asub suuruse küsimus patuse inimsüdame keskmes. Egotsentrilise tähtsuse soovist tulenevad nii maailma suurimad saavutusest kui ka suurimad patud. Soov välja paista, olla parem, et inimesed neid vaataksid ja imetleksid, on osa inimeste suurest mässust Jumala vastu. See oli taevas ka Lutsiferi patu juur. Ta ütles oma südames: „Kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ... ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.“ (Js 14:13, 14) Soov olla suurim, lausa oma elu jumal, moodustabki patu aluse. Ja nagu me märkisime varem Matteuse 16:24 üle arutledes, on selle probleemi ainus lahendus rist − see tähendab oma mina surma ja uuestisünni kogemust Kristuses.
Matteuse 18:2−4 ütleb Jeesus oma jüngritele, et suurimad taevariigis on nagu väikesed lapsed. Lapsi peeti vanal ajal tühiseks ning siin näeme, kuidas Jeesus pöörab maailma tarkuse pea peale, kuulutades, et tõeline suurus ei ole saavutustes ega ilmalikus teadlikkuses, vaid laste alandlikkuses ja siiruses.
Nagu võibki oodata, ei meeldinud jüngritele see õppetund ja nad unustasid selle kohe. Ausalt öeldes ei valmista see ka mulle rõõmu.
Ja selle arusaamisega oleme alandlikus kahetsuses tagasi risti jalamil.
In English