Need sõnad inspireerisid Martin Lutherit kirjutama reformatsiooni liigutavat võitlushümni „Ein’ feste Burg ist unser Gott” („Üks kindel linn ja varjupaik”). Ja kui me praegu seda laulu laulame, siis laulame oma lootusest, usust ja usaldusest „Jaakobi Jumala peale”, kes on meie varjupaik, Vägede Issandast, kes „ainus Jumal tõest’”. Pole ime, et psalmist hüüatab: „Sellepärast me ei karda!”
Raamatus „Now Is the Hour” jutustas Llewellyn Wilcox Teise maailmasõja aegse loo isast ja tema väiksest tütrest, kes pagesid Londoni pommitamise ajal oma aias asuvasse pommivarjendisse. Nende kohal möllas surm ja hävitus. Väike tüdruk oli hirmul. Lootuses, et nad saavad magama jääda ja ohu ööseks unustada, pani isa tütre ühte väikesesse voodisse, kustutas tule ja lamas ise teise seina ääres asuvas voodis.
Kuid väike tüdruk ei saanud uinuda. Mürin pea kohal, võõras varjend oma tumedate varjudega ja ema puudumine – see oli rohkem, kui ta suutis taluda. „Issi,” sosistas ta üle ruumi, „kas sa oled seal?”
„Jah, kullake, ma olen siin. Jää nüüd magama,” vastas isa vaikselt. Ja tüdruk püüdis uinuda. Kuid ei saanud. Üsna varsti kostis taas lapsehääl: „Issi, kas sa oled ikka veel seal?” Isa vastus oli kiire: „Jah, kallis, ma olen siin. Ära karda, jää lihtsalt magama. Kõik on korras.” Nüüd oli mõnda aega vaikus, kumbki oli oma mõtetesse süvenenud.
Kuid lõpuks, kui vaikus ja pimedus ei olnud enam talutavad, küsis lapsehääl taas kinnitust vajades kolmandat korda: „Issi, palun ütle mulle veel üht asja: kas su nägu on pööratud siiapoole?” Ja läbi pimeduse tuli kiiresti isa vastus: „Jah, kullake, isa on siinsamas ja tema nägu on pööratud sinu poole.” Tüdruk jäi väikese lapse täiuslikus usalduses kohe magama.
„Jumal on meie varjupaik ja tugevus … sellepärast me ei karda.” Hea sõnum valitutele maailmale lähenevas kriisis: ükskõik mis ees ootab, meie Isa nägu on pööratud meie poole.
In English