Palve on Jumalale vastuvõetav ainult siis, kui see on esitatud alandlikkuses ja kahetsuses ning Kristuse nimel. Tema, kes kuuleb palveid ja vastab neile, tunneb neid, kes palvetavad südame alandlikkuses. Tõeline kristlane palub ainult Kristuse nimel ja ootab vastust üksnes Tema vahemehetöö kaudu. Ta soovib, et Kristusel oleks au tema palveid Isale esitada ning ta on valmis Jumalalt Kristuse kaudu õnnistusi vastu võtma.
Jumala Vaim on vastuvõetava palvega vägagi seotud. Vaim pehmendab südant ja valgustab mõistust, et see tajuks oma vajadusi. Vaim elavdab meie soove, sisendab meile nälga ja janu õiguse järele ning kostab siira paluja eest. …
Inimesed peavad tulema Jumala ligi ja mõistma, et neil on vaja kogu abi, mida üksnes Jumal saab anda. Jumalal on au olla tuntud kui palvete kuulja, sest inimestest palujad usuvad, et Ta kuuleb ja vastab. ...
Usupalve on võti, mis avab taeva varakambri. Kui pühendame oma hinge Jumalale, pidagem meeles, et Ta peab end vastutavaks meie anumiste kuulmise ja neile vastamise eest. Ta kutsub meid enda juurde ning annab meile oma parimad ja valituimad annid – annid, mis täidavad meie suure vajaduse. Talle meeldib meid aidata. Usaldagem Tema tarkust ja väge. Oh missugune usk peaks meil olema! Oh missugust rahu ja tröösti peaksime tundma! Ava oma süda Jumala Vaimule. Siis tegutseb Issand sinu kaudu ja õnnistab sinu vaevanägemist. − „Manuscript Releases“, 8. kd, lk 195, 196.
Kas ei peaks me alandama end Jumala ees nende pärast, kel on ilmselgelt vähe vaimulikku elu? Kas meil ei peaks olema kindlaksmääratud palveajad nende pärast? Kas me ei peaks palvetama iga päev nende eest, kes näivad olevat surnud üleastumistes ja pattudes? Kui palume Jumalal purustada kivist süda, muutub meie enda süda tundlikumaks. Me suudame nobedamalt oma pattu näha. − „Manuscript Releases“, 8. kd, lk 197.
In English