Alustasime seda aastast Jeesusele vaatamise teekonda küsimusega „Kust alustada?“. Kahtlemata on see probleem. Kui oleksime alustanud Tema sünniga Petlemmas, oleks suurem osa loost jäänud tähelepanuta.
Nüüd, teekonna lõpu lähenedes seisame sarnase probleemi ees. Peame esitama küsimuse „Kus lõpetada?“ Kuidas jõuda lõpuni eluga, mis äratati surnuist üles, eluga, millel on surma ja surmavalla võtmed ning mis kestab igavesti?
Vastus on mõistagi, et lõppu polegi. Jeesuse lugu läheb ikka ja aina edasi. Ja nagu võimas jõgi, kogub see möödunud igavikust tulevasse igavikku voolates jõudu ja täieneb üha.
Apostel Johannes aitab heita pilgu probleemile, mis tekib isegi Jeesuse maapealse elu sündmuste ja õpetuste kirjapanemisega. Tema sõnul „ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada“. Johannes ise oli avanud Jeesuse elu uued tahud, mille teised evangeeliumikirjutajad olid välja jätnud. Isegi pinnapealne neljanda evangeeliumi võrdlus ülejäänud kolmega aitab mõista, kui palju materjali lisas ta meie teadmistepagasisse. Ja ikkagi on see vaid üks väike samm, mille sai lisada meie arusaamale Jeesuse maisest elust. Ja isegi nende kolmekümne kolme aasta täielik aruanne oleks vaevu jäämäe tipp, kui võrrelda seda üksikasjaliku jutustusega Tema igavesest eksistentsist.
Niisugused kirjutamata „evangeeliumid“ on osa meie uurimismaterjalist igavikus. Vahepeal on neli evangelisti andnud meile kõik, mida on meil vaja teada päästest.
Nüüd on probleem, kuidas lõpetada lugu praegu. Parim viis on ehk viimane lõik „Suurest võitlusest“, kus kirjeldatakse kordasaadetud lepitust: „Suur võitlus on lõppenud. Pattu ja patuseid ei ole enam. Terve universum on puhas. Läbi kogu loodu tuksub üks kooskõla ja rõõmu pulss. Temast, kes on loonud kõik, voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõputu maailmaruumi. Kõige väiksemast aatomist kuni suurima maailmani kuulutab kõik – nii elus kui elutu − oma varjamatus ilus ja täiuslikus õnnes: „Jumal on armastus!“ (orig lk 678)
Pole paha lõpetus loole, millel pole lõppu.
In English