Kord kui Jeesust ümbritsesid tuhanded inimesed ja neil hakkas kõht juba näpistama, millele isegi jüngrid tähelepanu juhtisid, ütles Ta jüngritele: „Andke teie neile süüa!“ See korraldus tundus ju absurdsena. Aga järgnev? Jeesus võtab sellest olemasolevast piskust ja muudkui annab. Jüngrid võtavad Tema käest ja annavad edasi. Kui neil otsa saab, pöörduvad nad jälle Jeesuse poole, kes täidab nende käed. See oli jüngrite jaoks kahtlemata vapustavalt põnev päev.
Kui ülestõusnud Issand andis korralduse: „Minge siis... ja tehke jüngriteks... ja mina olen teiega...!“, siis pakkus Ta meile elu mõtestavat ja õnnestavat kogemust. Kui jüngrid eelnimetatud päeval oleks istunud maha neile antud palukesi nosima, poleks need saanud paljuneda toitmaks tuhandeid. Kui me ei otsi väljundit neile vaimseile „kaloreile“, millega meid on õnnistatud, võivad need osutuda meile pigem koormaks. Siis võib näha isegi pilti, kus inimesed seisavad kirikus ja laulavad „Õnnelik olen, Jeesus mul on...“, aga endil on selline ilme nagu lastel, kes ilma erilise isuta laua äärde kamandatud, et „jälle juba sööma peab“.
Avastagem endi jaoks see oluline tõsiasi, et igaühele usklikuks saanuist on palukesi antud ning Eluleib paljuneb jagamisel. Elu mõte, rõõm ja õnn peitub selles! „...siis see Leib on maitsvam veel!“
Rein Käsk
In English