Jeesus ilmub jüngritele Emmause teel II

Minnes tagasi jüngrite juurde Emmause teel, küsiksin: mis siis ikkagi valmistas neile pettumuse? Teame, et juudid ootasid Messiat, kes käituks nagu kuningas Taavet, vabastades Iisraeli rahva võõrvõimu alt. Nende lootus, et Messias istub troonile ja valitseb kuninglikult nii, nagu inimesed igatsesid, oli olnud väär. See takistas neil mõistmast tõsiasja, et Kristus alandus kõige kõrgemalt kohalt kõige madalamale mõeldavale kohale.

See valmistab ka tänapäeval pettumust miljonitele inimestele. Sest Ta pole üldsegi selline, nagu oodatud ja arvatud.

Jeesusest luuakse tihtipeale kujutluspilt, mis vastab selle kujutluspildi looja enda soovidele ja vajadustele. See sobitatakse enda filosoofia ning eluhoiakutega.

Ajalooliste isikute kujutamine vastavalt kujutlusvõimele ei ole taunitav. Jeesus aga on enamat kui ainult ajalooline – Ta on seotud inimkonna tulevikuga. Ja kui nüüd tulevikus miski toimub või toimumata jääb, mis sellesse pilti ei mahu, ähvardab inimest pettumus Jeesuse suhtes. Ent ei pettuta ju Jeesuses, vaid enda kujutluspildis.

Reeglina oleme kalduvad nägema teistes seda, mis me ise oleme. Me ei suuda näha teisi sellistena, nagu nad tegelikult on; meie oma isiksus moonutab pilti. Me näeme teisi läbi oma iseloomu prillide. Selliselt võivad erinevad inimesed anda ühest ja samast isikust väga erineva pildi, sest nad näevad teda erinevalt. Aga Pühakiri ütleb lootuse kohta, et „me näeme siis Teda, nagu Tema on”. Näha Teda, nagu Tema on, eeldab Tema sarnane olemist!

Kes on ainult osaliselt Jeesuse sarnane, mõistab Jeesust vaid osaliselt. Ta näeb Teda vaid nii palju, kui ta on Tema sarnane. Me räägime vaimulikust nägemisest, mõistmisest. Tegelikult – igaüks võib õppida oma iseloomu tundma selle kaudu, mida ta näeb Jeesuses. Vaimulikus elus puudulikult kasvanud inimene ei näe iial Jeesust sellisena, nagu Ta on. Kui preestrid, kirjatundjad ja variserid oleksid näinud Jeesust sellisena, nagu Ta on, ei oleks nad Teda risti löönud! Aga nad ei näinud, sest nad ise erinesid Jeesusest nii palju!

Küsime täna igaüks iseendalt: kas minul on see lootus – auline „lootus [mis] ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Rm 5:5)?

Nüüd, SÕBER, seisata hetkeks ja kuulata vaikses palves, kuis laulab kaduviku teel su elust ajakandle keel. Siis mõtle – ühes ajaga saad ise vanaks, halliks ka. Su õnn kord tolmuks puruneb, ka au ja kuulsus hävineb. Seepärast, SÕBER, seisata veel vana-aasta lõpul sa! Kõik mured, valud unusta, end Jumalale usalda!

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!” Aamen!

David Nõmmik