Hingamispäev igavikus

Loomistöö lõpul olid Isa ja Poeg pühitsenud hingamispäeva. Kui „taevas ja maa ning kõik nende väed valmis said” (1. Mos 2, 1), rõõmustasid Looja ja kõik taevased olevused aulise maailma üle. Siis „hõiskasid hommikutähed üheskoos ja kõik Jumala lapsed tõstsid rõõmukisa...” (Ii 38, 7) /.../ Kui „oma kohale asetati kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates” (Ap 3, 21), jääb loomisel sisseseatud hingamispäev, päev, mil Jeesus puhkas Joosepi hauas, puhkuse- ja rõõmu päevaks. Taevas ja maa ühinevad „hingamispäevast hingamispäeva” (Jes 66, 23) Jumalat ülistama ning kõik päästetud rahvad kummardavad rõõmsalt Jumala ja Talle ees. AT 738, 739

Päästetud hulgad ei tunne mingit muud käsku peale taeva käsu. Kõik ühinevad õnnelikuks ja ühtseks perekonnaks tänus ja ülistuses. Selle kõige kohal hõiskavad taevatähed ja rõõmustavad Jumala pojad. /.../

„Ja noorkuust noorkuusse ja hingamispäevast hingamispäeva tuleb kõik liha mu ette kummardama, ütleb Jehoova.” Issanda au saab ilmsiks ning kõik on selle tunnistajaks. Sel päeval on Issand säravaks krooniks ja pärjaks rahvaste jäägile. PK 509

Nii kaua, kui püsivad taevas ja maa, jääb hingamispäev jätkuvalt märgiks Looja väest. Ja kui Eeden õitseb kord jälle maa peal, austavad kõik siin päikese all Jumala püha rahupäeva. „Ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kõik liha mu ette kummardama, ütleb Jehoova!” (Js 66, 23) AT 261