Neil oli ülesanne täita ja nad teadsid seda. Jeesus oli surnud reedel hilisel pärastlõunal ning siis polnud aega enne hingamispäeva saabumist Tema surnukeha matmiseks korralikult ette valmistada. Tema keha oli mähitud lihtsalt linasesse riidesse ja pandud hauakambri eendile. Pärast oli keegi veeretanud ukse ette kivi ja Rooma sõdurid olid selle pitseerinud, sel ajal kui juudi juhid seisid juures veendumaks, et kõik saab korralikult tehtud.
Kuid matmisprotsess ei olnud lõpetatud. Linane riie tuli surnukeha ümbert ära võtta ning siis lõhnarohte voltide vahele seades tagasi ümber mässida.
See ülesanne mõtteis, tulid mõned naised, kandes lõhnarohte, oletatavasti neid, mille Nikodeemos oli ostnud. Viimane asi, mida nad ootasid, oli tühi hauakamber. Ilmselgelt ei olnud nad hauakambri juurde minnes omavahel arutanud: „Meil on siin mõned lõhnarohud lihtsalt juhuks, kui Ta peaks ikka veel surnud olema, aga tegelikult me arvame, et Ta elab jälle.“ Vastupidi. Naised teadsid elu põhifakti, et surnud inimesed jäävad surnuks.
Ent tühi haud muutis nende mõtteviisi, ülesannet ja elu.
Ometi poleks nad pidanud üllatuma. Jeesus oli neile ju korduvalt rääkinud, et Ta tõuseb kolmandal päeval üles.
Siin on probleem, mille all me kõik kannatame. Liiga sageli kuuleme sõnu, mitte tähendust. Miks? Sest meie meeled on tardunud. Me teame, mida me ise või grupina usume. Ja need uskumused moodustavad raamistiku, milles me uusi arusaamu kuuleme ja tõlgendame. Neist järeldustest, mis ei sobi meie vaimsesse raamistikku, saame üldiselt valesti aru, kui me neid just kõrvale ei heida.
Sul ja mul on samasugune kuulmisprobleem nagu jüngritel.
Issand, palun ava meie kõrvad, et võiksime tõeliselt kuulda ja valmistuda nendeks sündmusteks, mis on Sinu suure plaani teostumisel veel ees!
In English