Eeskujuks emale – eeskujuks lapsele II

Avaldatud 29.10.2011, rubriik Päeva sõna

„Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.” (Jh 19:26, 27)

Jeesus oli kindlasti kõige meeldivam inimene Naatsareti linnas. Ta oli elav ja rõõmsameelne. Kuid Tema põhimõtete tõttu tundus mõnikord kaaslastele, et Ta on ülirange ja piiratud. Isegi Tema ema tundis selle pärast muret.

Jeesuse ideaalid olid tublisti kõrgemad Teda ümbritseva ühiskonna ideaalidest. Ta pidi õppima vaikimise ja kannatliku vastupidavuse õppetundi. Ta pidi kõndima üksi.

Kui oleme püüdnud elada nii, nagu elas Jeesus, on meiegi elus paratamatult esile kerkinud mittemõistmist. Oleme tundnud, et peame läbi elu minema üksinda. Ometi on keegi, kes meid täielikult mõistab, kes teab meie võitlusi, sest Ta on nad ise läbi teinud. See on Jeesus!

Me võime suurmeeste elulugudest otsida välja nende vead oma vigade õigustamiseks. Kuid Jeesuse elu, püha ja puhas, julgustab elama täiuslikku ja veatut elu, niisugust nagu elas Tema! E. G. White kirjeldab Jeesuse sügavat lugupidamist oma ema vastu: „Kui Jeesuse pilk libises üle rahvahulga, köitis Tema tähelepanu üks inimene. Risti jalamil toetus Johannesele Jeesuse ema. Ta ei suutnud olla kaugel pojast ning Johannes, teades, et lõpp oli lähedal, tõi ema uuesti risti juurde. Surmaeelsel tunnil mõtles Kristus ka emale. Vaadates tema murest murtud näkku, ütles Ta emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” ja siis Johannesele: „Vaata, see on su ema!” Johannes mõistis Kristuse sõnu ja võttis kohustuse vastu. Sellest päevast alates elas Maarja Johannese kodus ning Johannes hoolitses tema eest. Missugune kaastundlik, armastav Päästja! Oma vaevast hoolimata mõtles Ta hoolitsevalt emale. Tal ei olnud raha, millega emale ülalpidamist kindlustada, kuid Tal oli püha koht Johannese südames, ja tema hoolde usaldas Jeesus oma ema kui kalli pärandi. Nii tagas Jeesus emale selle, mida ema enim vajas: sellise inimese õrna hoolitsuse, kes teda armastas sellepärast, et ta armastas Jeesust. Nõustunud pühaliku ülesandega, sai Johannes suuri õnnistusi. Jeesuse ema tuletas talle ju alati meelde tema armastatud Õpetajat.

Jeesuse eeskuju vanemate armastusest särab tumestamatuna läbi aegade” („Ajastute igatsus”, lk 752).

Hele Kulp