Kiri efeslastele 4:1−3
Kõigis kolmes suuremas vaimuandide kirjelduses − Kirjas roomlastele 12, 1. Kirjas korintalstele 12 ja Kirjas efeslastele 4 −
üritab Paulus rõhutada olulist mõtet: kui vaimuande kasutatakse õigesti, toovad need kogudusse pigem ühtsuse kui jagunemise. Enne mainimist, et Jeesus jättis taevasse tagasi minnes kogudusele annid, palub Paulus Efesose kogudusel olla „usinad“ ühtsuse pidamisel.
Ühtsus seega ei esine patuste inimeste hulgas passiivselt. Me ei suru loomu poolest alla oma isiklikke tahtmisi ja soove, et teiste omi tunnustada, ning me ei alistu kergesti teiste tarkusele või võimekusele. Kirjas Rooma kogudusele annab Paulus koguduseliikmetele nõu Jumala antud ande kasutada, kuid lisab seejärel kiiresti: „Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ (Kiri roomlastele 12:10) „Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!“ (salm 16)
Vaimuandide kasutamine on võimalus mõista, kuigi piiratult, kuidas töötab koos Jumalus. Isa, Poeg ja Püha Vaim elavad ja tegutsevad koos omakasupüüdmatus harmoonias. Igaühele meist on antud vaimuannid, mida peame kasutama teistega kooskõlas. Mitte kellelegi meist ei ole antud kõiki ande ja seda põhjusega; andide õigeks rakendamiseks peame õppima kasutama neid kooskõlas andidega, mille Jumal on andnud teistele meie ümber. See loob olukorra, kus peame õppima märkama, millal on sobiv juhtida ja millal on sobivam järgida. Peame õppima ka nägema suuremat pilti, paludes Jumalalt ilmutust koguduse töö kohta, nagu Tema seda näeb, et me mõistaksime, kuhu me Jumala plaani kohaselt sobitume.
Siis saab vaimuandide kasutamine taeva treeningväljakuks, kus eneseülistus ja uhkus on kõrvale jäetud. Kui nõuame kindlalt, et tegutseme üksinda, ei mõista me kunagi, kuidas Kristuse suurem ihu esitab maailmale seda, kes Kristus on, ustavamalt kui üks inimene eales suudaks.
In English