„Oo arm võrratu, kui kaunis see, mind päästis õnnetut!“ Ma ei tea, kas sul on kogemus, mil oled seisnud silmitsi oma nõrkuse, iseloomu puuduste ja ebaõnnestumistega. See võib olla heidutav, kuid äärmiselt vajalik on näha end meie langenud olemuse tegelikus valguses. Ainult selles kontekstis võib saada põgusa pilgu Jumala pikameelsusest meie suhtes. Meie äärmine vajadus Jumala järele on tuntav kohas, kus kohtuvad kaks reaalsust, nagu mündi kaks poolt − meie armetus ja Tema päästev arm!
Näen Jumala armu ja pikameelsust selles, kuidas Jeesus kohtleb oma jüngreid, kes saavad pidevalt Temast valesti aru ja käituvad vastupidiselt sellele, mida Ta on neile õpetanud, ning viimaks hülgavad Ta tema süngeimal tunnil. Näiteks Siimon Peetrus, enesekindel jünger, kes arvas, et tal on kõik vastused, pidi lõpuks oma armetust nägema. Olles veetnud kolm aastat Jeesusega, kuulanud Tema õpetusi ja õppinud Temalt, oli Peetrusel ikka veel pikk tee minna. Johannese evangeeliumis näeme, kuidas Peetrus reageeris, kui Juudas Jeesuse reetis: „Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.“ (Johannese 18:10) Kas ta oli tõesti nii kõva peaga? Kas ta ei olnud näinud Jeesust imesid tegemas? Kas ta ei teadnud, et Jeesus on Kristus? Ometi käsib Jeesus armulikult Peetrusel mõõk ära panna ning meenutab talle, et selle karika on Isa talle andnud ja et Ta joob sellest vabatahtlikult. Hiljem samas peatükis salgab Peetrus Jeesuse (salmid 25−27). Kuid Jeesus talus jüngrite altvedamist oma kannatustes keskel kannatlikult. Jeesus oli see, kes otsis pärast ülestõusmist üles oma läbikukkunud ja puudulikud jüngrid, ennistas Peetruse ja määras talle töö (Johannese 21:15−17). Kui me mõistame valusalt oma nõrkusi ja puudusi, siis on aeg usaldada meie Päästja pikameelset armu. „Oo arm võrratu, kui kaunis see, mind päästis õnnetut!“
Minu vastus:
In English