Pilve taga on alati päike

Osalesin kord Soomes ühe valla suusameistrivõistlustel. Tegemist oli üsna väikese vallaga, olime meeste vanuserühmas kahekesi, ülejäänud olid kas noored või veteranid. See teine oli aga maailmatasemel laskesuusataja, nii et võidulootust mul polnud, ette rutates ütlen kohe, et ega võitnud ka. Mind huvitas pigem, et ma kaheteistkümne kilomeetri peale, mis oli meeste võistlusdistants, talle väga palju ei kaotaks.

Sõitsin nii, kui suutsin, aga ikka olin kaasvõistlejast kaugele maha jäänud, kui finišisse jõudsin. Olukorras pettunud, olin kindel, et ega ajaliselt ka midagi head loota ole, kuid stopper näitas midagi muud – olin teinud sellel distantsil oma isikliku rekordi.

Kaks Emmause tee jüngrit ei kiirustanud vast kuskile, usun, et nad pigem veetsid teel võimalikult palju aega, et kuidagi päeva sisustada ja muremõtteid peletada. Nad olid juhtunust löödud, nii et kui keegi teekäija nendega liitus, jätkasid nad omavahelist vestlust võõrale tähelepanu osutamata.

Jüngrite arust oli kõik selge – Jeesust ei ole ega tule – seda enam ajas neid aga segadusse võõra imestunud ja etteheitev pilk. Järgnes sisutihe vestlus, mille saatel möödus tee kiiresti ja varsti leidsid teekäijad end Emmause külast. Peagi leiame reisiseltskonna söögilaua äärest, kus hakkas toimuma midagi eriskummalist. Võõras, kes oli külalisena sisse kutsutud, käitus lauas äkki nagu peremees: võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile, kes ta külla olid kutsunud. Selle juures oli midagi tuttavlikku, mida nad juba aastaid olid harjunud nägema, aga mida nad polnud lootnud enam näha. „See ei saa olla keegi teine, see peab olema Jeesus!”

Suusavõistlusel, millest alguses rääkisin, tundsin ma pettumust, et vaatamata hoogsale treeningule läks võistlus nihu. Jüngrid tundsid suurt pettumust, et vaatamata nende hoolsale kaasaaitamisele, tagatrepipoliitikale ja teab veel millele ei saanud Jeesusest roomlaste ikke alt vabastatud Iisraeli riigi kuningat. Kuni nad said teada, et Jeesus pretendeeris palju enamale kui üks väike maatükk Vahemere ääres.

Ma ei lõpetanud suusatamist selle omaaegse võistlusega, suusatan aegajalt praegugi ja ka toonane isiklik rekord sai peagi ümber sõidetud. Samuti ei jäänud jüngrid loorberitele puhkama, et Jeesus on üles tõusnud – halleluuja, magagem! Nad töötasid edasi.

Kui sulle tundub, et midagi ei õnnestu ja kõik läheb viltu, siis ära vaata seda, mis on viltu läinud, vaid seda, mis on õnnestunud. Õnnestumisi on tihtipeale palju rohkem kui ebaõnnestumisi, kuid tavaliselt varjab suur masendusemägi kõik positiivse. Ja kui su süda põleb sees, et siin on vist Jeesuse käsi mängus, siis pole vaja kahelda – mitte vist, vaid kindlasti!

Toivo Kaasik